Ei oskagi kusagilt alata. Meie peres on kaks last. Oli vanema tervisega probleeme mis oli, a noorem on meil jkuba aasta pidevalt ahige. Ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. On olnud kolm oppi, mitmeid haiglas veedetud kuid....
Mehega olid ( võibolla, et isegi on) suhted ka muidugi sassis. ja keda siin süüdistada..mina süüdistan iseennast. ma ei taha enam midagi. Ma tahaks vaid et keegi mind ei torigks, keegi ei emmetaks kogu aeg, keegi ei kakleks ja keegi ei valaks keefirit-jogurtit-vett lauale ja siis ei plätsiks kõike laiali, ma tahaks rahus hommikul kohvi juua, tahaks, et ma ei peaks kuhugi minema, mitte midagi tegema. A seda kõike on liiga palju tahetud Olen niiii närviline ja ma ei tea kuidas saada tagasi enda raudseid närve, mis olid veel paari aasta eest alles. ükskõik, mida lapsed ka ei tee: kõik ajab närvi, karjun laste peale ops: tihti saan nii vihaseks, et teen neile haiget. Tõsi, midagi traagilist ei ole juhtunud.... aga see kõik teeb veele nam kurvaks, et kas tõesti hakkavad mäletama mu lapsed mind kuiv iimast nõida, kes oli kogu aeg pahas tujus.... kellele miski asi ei meeldi...kes ei suutnud kunagi naerda koos nendega....
ja nüüd ma nutan. nutan, sest on nii häbi enda pärast...laste eest....
Mis pagana ema ma küll olen. ma ei taha, et mu lapsed mind sellisena mäletaks ja ma ei leia teed välja sellest jamast....
Saan aru, et olete õnnetu oma seisundi üle ja oma reageeringute pärast laste käitumisele. Teile tundub hetkel nagu häiriks teid kõik, mis teie ümber toimub.
Kindlasti on raske olukorras, kus tahaks endale aega pühendada - tahaks puhata ja olla ainult endaga. Kuid laste probleemid nõuavad pidevat tähelepanu ning raske on rahustada ja lohutada neid. Enda rahustamisegagi on ju tegemist küllalt. Mis siis aitaks endaga paremini toime tulla?
Gordoni perekoolist on pärit väljend, et kui vanemal" oma tass on tühi", ongi väga keeruline lastele positiivseid tundeid pakkuda. Kõige pealt on vaja oma "tassi täita". Soovitan nii palju kui võimalik leida endale meelistegevusi, mis aitavad kasvõi hetkeks unustada probleemid ning viia mõtted mujale. Ainult positiivsete elamustega saab täita oma tassi ja kui see tehtud, alles siis on võimalik pakkuda tuge teistele pereliikmetele. See võib küll tunduda egoistlik, kui näiteks haige lapse kõrvalt juuksurisse või kosmeetikusse põigata. Kuid see käik võib anda uut energiat ja hiljem lapse juurde naastes ka teda postiivsusega "nakatada".
Mõelge, mis on need tegevused, mis võiksid teid aidata ja teile uut energiat anda ning leidke võimalus neid tegevusi ka teha. See aitab üle sellest negatiivsusest, mis on kogunenud ja läbi teie mõjutab ka teie lähedasi. Suur rõõm on ju lastele näha jälle naeratavat ema
Rõõmsaid hetki teile!
Olen niiii närviline ja ma ei tea kuidas saada tagasi enda raudseid närve, mis olid veel paari aasta eest alles. ükskõik, mida lapsed ka ei tee: kõik ajab närvi, karjun laste peale 
ops: tihti saan nii vihaseks, et teen neile haiget. Tõsi, midagi traagilist ei ole juhtunud.... aga see kõik teeb veele nam kurvaks, et kas tõesti hakkavad mäletama mu lapsed mind kuiv iimast nõida, kes oli kogu aeg pahas tujus.... kellele miski asi ei meeldi...kes ei suutnud kunagi naerda koos nendega....