olen 20 ja mul on 7kuune poeg aga raseduse ajal läksin mehest lahku.peale seda olen koguaeg masenduses ja nutan palju.kas see mõjub ka lapsele ja kuidas?
Saan aru, et tunnete ennast praegu väga kurva ja üksikuna. Olete vist tõesti väga kurb , kui isegi laps ei suuda teie meelt paremaks teha. Kindlasti on raske üle saada kaotusest (sest lahkuminek lähedasest inimesest on kaotus) ja see võtab aega. Ärge keelake endale tundeid, kuid püüdke nendega tegelda sel ajal, kui laps magab. Julgege endale tunnistada kõiki tundeid, mida tunnete : valu, viha, armukadedust, hirmu, alandust jne. Püüdke neid välja elada. Nutke, joonistage, luuletage, kirjutage kirju olematule usaldusisikule, rebige ajalehti puruks või kägardage neid suure viha ja valuga nutskateks. Uskuge , see aitab. Mõne aja pärast hakkavad valusad tunded vaibuma ja asemele tulevad rõõmsamad. Ühel päeval märkate, et olete hakanud tegema tulevikuplaane ja mõtlema uue suhte peale. Praegu aga püüdke olla lapsele rahulik ja armastav ema. Me saame alati valida, kuidas käituda. Isegi kui tunneme ennast väga halvasti, võime otsustada, et ma olen armastav ja kannatlik ema ka siis, kui tunnen ennast kurva ja lööduna. Meie käitumine on meie otsustuste tulemus. Olen Sanomiga nõus, et lapsed tunnetavad ema meeleolu väga hästi. Loodan, et suudate nautida lapsega olemist ( see on üürike aeg, mis möödub ruttu ja mida ei saa kunagi enam tagasi) ja mõista, et see on suur õnn. Kui tunnete, et ei saa ise oma tunnetega hakkama, siis soovitan külastada psühholoogi. Saate oma mure ära rääkida ja võtteid enese abistamiseks. Julgust! Kui on väga halb, siis saab minna ainult paremaks!