Potitamisest on siin juttu ka olnud, aga mul mure veidi teise nurga alt. Potiga tegime tutvust siis, kui tütreke istuma hakkas (mul hakkas veidi hiljem, oli veidi üle 8 kuu), siis saime ilusti kõik potti ja rõõmu oli palju. Kusagil aastaselt tekkis tagasilöök, enam potile ei istunud, keeldus ja pani karjuma. Panime poti ära ja jätsime asja rahule, ei sundinud, ei riielnud jne. 1a6k paiku võtsin poti välja ja kuna oli suveaeg, võtsin mähkmed ära. Alla panin ainult ööseks ja kui läksime poodi või kusagile kodust kaugele. Lasi aga rahumeeli püksi, potile keeldus istumast, jooksis karjudes minema. Olin alati rahulik, ei sundinud, ei riielnud temaga, lihtsalt rääkisin ilusti, et ikka poti sisse pissitakse, näitasin, kuidas mina suurele potile pissin, pakkusin talle, et istume ka siis suurele potile, kõik nukud ja mõmmid ja kaisuloomad panime potile jne. Asi kestis samamoodi talveni. Laps sai kaheseks, tulemus 0. Jätkasime, ei kaotanud lootust. Vahe oli ainult selles, et laps oli õppinud häda kinni hoidma. Enam ei soristanud pidevalt, tundide viisi hoidis kinni, kuni tammus jalalt jalale ja katsus end jne, no selgelt näha, et väga kange häda, aga potile ei istu. Hakkas veel sedasi sirtsutama, no et püksid kergelt märjaks, panen kuivad, kohe need märjaks, panen kuivad ja sedasi kasvõi 10 korda järjest. Lõpuks kannatus katkes, häbi tunnistada, aga kahel korral hoidsime mehega teda potil kinni, et ta ometi laseks sinna sisse, et siis saaks teda kiita-kiita-kiita ja rõõmustada, et ehk ometi siis jõuab kohale. See ei kandnud mingit vilja, rohkem mul ei olnud südant sedasi teha. Jätsime asja uuesti rahule, panin talle uuesti mähkmed alla (võibolla oli see ka viga), et ta julgeks pissida ja ei hoiaks sedasi kinni. Olen üldse väga rahulik olnud selle koha pealt, et küll ta hakkab, mis seal ikka. Nüüd on siis laps juba 2a5k. Tulemus jätkuvalt 0. Pott oli hoopis silma alt ära. Kodus hoidsin mähkmeteta, ei sirtsutanud ka enam, kui mähkmed alla panin, siis lasi sinna. Nüüd ilmad jälle soojemad ja hoidsin last terve päeva ilma, ka õues. Ja hakkas jälle sirtsutamine peale. Potijutu peale jookseb karjudes ja eitahatades minema. Mul on lihtsalt mõistus otsas. Ma ei hakka küsima, mis ma valesti olen teinud, saan ise ka aru, et see sundimine. Kuidas ma saaksin ta lõpuks ometi potile? Või jääbki koolini mähkmetega?
Tere! Muidugi on mure, kui laps hakkab kolmeseks saama ja potilkäimine veel vastuvõetamatu. Vaevalt keegi oskab öelda, miks täpselt asjalood selliseks on kujunenud. Ja seda, mis olnud, ei muuda ning süütundest pole ka kasu. Sanomi ja Maiu soovitused on minu meelest asjakohased ja tasuvad rakendamist. Rahulik meel, kannatlikkus, pott nähtaval loomuliku asjana, laste prill-laud ja mina - sõnumid. Just siis, kui püksid märjad, mustad: Ma olen kurb, et pissid/kakad püksi, sest mul kulub palju aega sinu pükste pesemisele ja saan sinuga vähem mängida.
Kui ise WC-sse lähete, saate anda mina teate: Mul on pissihäda ja ma lähen nüüd pissile. Mul oleks hea meel, kui sina ka hakkaksid potti pissima. Siis ma ei pea niipalju pesu pesema ja meil jääb rohkem aega mängida.
Lastre prill-lauda võiks minna koos lapsega valima ja ostma, rääkides, et ühel päeval on laps nii suureks kasvanud, et tahab ise WC-sse minna minna ja siis oleks hea, kui see prill-laud olemas oleks, sest nii on lapsel mõnusam istuda.
Mõned küsimused -soovitused veel. Tihtipeale juhtub nii, et vanemad korraldavad lapse elu väga ära: suunavad mängima, valivad riided, õpetavad igal sammul, kui laps midagi ei taha, "moosivad" teda jne. Sel juhul jääb lapsel oma iseseisvuseks vähe võimalusi. Mõni laps muutub lihtsalt jonnakaks, mõni keeldub söömast, mõni potil käimast.
Mõnikord on potist keeldumine aga võimaluseks vanemate tähelepanu saada.
Jälgige, kuidas te annate positiivset tagasisidet. Et seal poleks "sabasid": kui olete millegagi rahul, väljendate heameelt selle üle, lisamata "kui sa veel potil ka käiksid, oleksid täitsa tubli".
Ehk on veelkord mõistlik mõneks nädalaks teema maaha võtta ja siis uuesti alustada.
Kas mõtlete last lasteaeda panna ja kaslaps tahab sinna minna? Kui jah, ja laps tahab ja kui on lasteaiaga ja lastega tutvunud, võib see olla üheks motivaatoriks. "Lasteaeda saab minna siis, kui oled õppinud potil käima."
Pange tähele, kuidas käitute, kui laps on millegipärast häiritud, kas peegeldate lapse tundeid? Sellest saab laps oma väärtuse tunde ja sisemise tasakaalu ning sel võib olla positiivne kaasmõju potilkäimisele.
Jälgige, et te ei võrdleks last( teised lapsed käivad potil juba 2 aastaselt, mina sinuvanusena jne. ) ega häbistaks teda (kui sa püksi pissid, hakkavad teised sinu üle naerma).
Ja kas on keegi lapsele tuttav inimene, kellega teda mõnikord jätta, kellega ka potilkäimine võib teisiti välja kukkuda? Oma noorema lapsega olin ka just potiprobleemiga silmitsi, kui täditütar, kes justkui sündinud lapsehoidjaks, teda hoidma tuli ja nagu võluväel läks laps ka potile ja sestpeale oli mure murtud.
Kui mure siiski ei lahene, võiks konsulteerida pereterapeudiga. Aga nagu eespool öeldud, kõik on siiski hakanud potil käima. Kannatlikust ja rahu ja loovust ja rõõmsat meelt!
