...ei osanud teistsugust pealkirja panna oma 5 aastase poja ka'itumise kohta. Olen va'ga ha'das ja tunnen, et ei saa temaga kohati enam hakkama.
Lasteaiast tulevad viimased kolm na'dalat kaebused, et poiss loob teisi, kamandab ja loob korda, mida tegelikult peaks kasvataja tegema. Tema aga kui naeb, et keegi midagi "valesti" teeb, laheb kohe sakutama seda last. Seepeale on teised isegi kukkunud ja haiget saanud.
Teine probleem on siis kui keegi kylas on voi meie kylas oleme. Siis on laps kergesti arrituv, pahur ja ei taha asju jagada. Kamandab koiki.
enamasti kamandab mind koiges, ja kui ei saa oma tahtmist, hakkab kohe nutma ja kisama. Ma olen rahulik, raagin, et nii ei ole ilus ja ta palub alati vabandust...Kuni jargmise korrani...
Ma ei tea enam kus ma olen teinud vea ja mida saaksin nyyd teha, et ta leiaks endas rahu...
Muretsete oma poja suurenenud ärrituvuse pärast ja arvate, et olete ise midagi valesti teinud. See teadmine on kindlasti väga koormav ja pinget tekitav. Hea, et otsite abi paremaks toimetulekuks.
Niisiis, näete probleemi oma poja käitumises, mis väljendub kõrgenenud ärrituvuses, teiste löömises ja kamandamises, suutmatuses teistega rahumeelselt koos mängida.
Peate võimalikuks, et käitumisprobleemidele on kaasa aidanud isa lahkumine perest. Teile näib, et mitte miski ei aita, ei rahulik meel, kindlad reeglid ega korrale kutsumine. Samuti pole tulemusi andnud keskkonna vahetamine ja puhkamine.
Miski on ilmselt pojale tõesti raskesti talutav, võimalik, et tal on raske olnud isa äraminek ja ta tunneb end tema poolt mahajäetuna ning igatseb taga endist aega. Selle tagasisaamisele vaevalt, et loota saab. Oluline on, millise tähenduse ta annab isa lahkumisele. Lastele on vajalik teadmine, et isegi vanemate eemalolekul, on nad neile kallid ja teineteise jaoks olemas. Hea, et isal ja pojal on võimalus kontakti hoida ja suhelda.
Isaga seonduv ei pruugi olla aga ainus seletus poisi käitumisele.
Selgub, et olete püüdnud rahulikult rääkida ja mõista pojas toimuvat ning näib, et ka tema ise soovib olla hea laps ning vabandades tunnetab oma eksimust.
Näib, et tal on ka kõrgenenud vajaduse õigluse eest seista, samas ei tea, kuidas seda teisiti teha, ilma füüsiliselt sekkumata. Sel juhul vajab ta abi selles, et end sõnaliselt väljendada. Oluline on, et ta ise ei kogeks teiste poolt kamandamist, riidlemist, sakutamist, löömist jne, ühesõnaga kõike seda, mida oodatakse, et ka tema ei teeks.
Vahel võib lastel (ilmselt mitte ainult lastel) tõesti käia üle jõu oma pingete ja ärevusega toime tulla ning see väljendub agressiivsusena. Oluline on jõuda selleni, mis talle on nii raskesti talutav. On lapsi, kes on tundlikuma närvisüsteemiga ja väga impulsiivsed. Mõned lapsed kohanevad raskemini muutustega, uute kohtadega, võõraste inimestega. Mõnele lapsele on liialt pingutav taluda palju inimesi korraga. On lapsi, kes vajavad heaks enesetundeks väga kindlat päevakava, väheseid kindlaid inimesi enda juures, võimalust omaette olla, kindlaid omi väljakujunenud tegevusi ja vaid neile kuuluvaid asju ning eriti rahulikku, heatahtlikku suhtlemisviisi.
Ka suurtel inimestel on väga raske muuta senist käitumist, sageli ei taha käituda endistviisi, kuid ei oska ka teisiti. Vahel on abi selgest, üheselt mõistetavast soovitusest, mida ta tohib teha, mida mitte, eriti olukordades, kui teda miski häirib.
Sageli on raske end väljendada, käituda soovitult, kui miski tõeliselt hinge täis teeb, mõnikord on väga vaja, et keegi aitaks. Kirjutate, et abi on olnud psühholoogist. Kuna seni pole selge, mis Teie pojale on pingeallikaks, ärrituvuse käivitajaks ja mis vallandab häiriva käitumise, siis psühholoogi abist võiks küll abi olla – koos mõelda, analüüsida toimunud olukordi ja kavandada samme käitumise muutmisel, seejuures ka seda, kuidas Te ise saate pojale abiks olla. Teie tõsine suhtumine näitab valmisolekut muutusteks ja paremaks toimetulekuks. Soovin Teile rahulikku meelt ja optimismi ning jätkuvat hoolivust.
