Jutt tüdrukust, oma tütrest. Suitsetab ilmselt juba paar aastat, varem olid kahtlused, mis ta osavalt ümber lükkas. Nüüd paar nädalat tagasi jäi teolt vahele. Peres keegi ei suitseta, kunagi sai küll ära proovitud kuid see on ka kõik. Kuidas teha tütrele selgeks et see on vale ja paha ja halb ? Ta ei taha sellest mitte aru saada või kui saab nõuab komme, et temal on võõrutust vaja. Kuid mina ei saa aru kuidas mu oma tütar on jõudnud nii kaugele et nõuab kodustelt mingit võõrutust. Olen vist pisut liiga kitsarinnaline et ei saa oma teismelise noore murest aru !? Sõbrannagi tal suitsetaja , oma poissi tal vist ei ole enam, kodus vanematega suhted halvad, kool jama ja õpetajad lollid. Minul ka jaks otsas, mehest rääkimata. Suhelda temaga enam ei oska. Taskurahast jätsin ta ka ilma, nipet, näpet ostan talle ise. Ütlesin, et taskuraha enne ei anna ka kui tema suitsetamisest loobub ! Ka tel. raha ei anna. Karm küll ja tunne paha kuid midagi paremat ning targemat ka teha ei oska. Laupäeva veetis tuttavatega, pühapäeval jõudis üheteistkümne paiku koju ja magas esmaspäeval kümneni. Mõned korrad käis joomas, süüa ei otsinud kordagi, vahepeal ainult halas et suur varvas valutab. Kui päeval julgesin nähvata et kas oled ennast nüüd kaineks maganud sain vihkava pilgu ja karjumise, et loll oled või ? Kuid mida arvata ööpäevaringsest magamisest ja vee joomisest ?
Ei oska enam edasi minna temaga koos.
Suitsetavad teismelised on praegu vägagi suureks probleemiks. Minu kogemus on, et karistamine taskuraha vähendamisega ja keelamistega ei aita. Teismelised ise ütlevad ka, et see tekitab neis pigem tunnet, et vanemad ei saa üldse millestki aru. Aga mida siis teha? Ma nõustun Külalisega, et võiks üritada uurida, mis lapse maailmas toimub ja temaga ühistegevusi leida. See võib algul vägagi raske olla, sest kui pole harjutud koos tegema, siis esimene teismelise reaktsioon jutule, et teeme midagi koos, võib olla üsna vaenulik. See aga ei tähenda, et ta vanemat vihkaks Tegelikult nad tahavadki, et vanemad nende elust veidi teaks. Aga kuna nad on väga tundlikud kriitika suhtes, siis on alati kindlam olla ründavas kaitsehoiakus. Rääkida julgevad teismelised siis kui on kindel, et vanem midagi vastuseks ei nähva või kritiseerima ei hakka.
Kindlasti ei ole mõtet ise mingeid tegevusi välja mõelda,vaid ikka uurida, mis tütart huvitab. Siiras huvi ülesnäitamine on nagu võluvõti. Lapsele võib ka öelda, et Teil oleks väga hea meel koos temaga midagi ette võtta, midagi huvitavat ja tütre valikul. Siis saate lapse maailmast ehk rohkem teada ja see kogemus on tõesti seda väärt, kui teismeline enda maailma veidigi näitab.
Suitsetamisest tuleks ka rääkida. Noortele meeldib, kui vanemad jagavad oma kogemusi ja ausalt räägivad (näiteks sellest, et kunagi sai ise ka proovitud). Rääkida oma kogemustest ja mõtetest ja selgitada, miks just Teile suitsetamine ei meeldi ja miks Teile ei meeldi, kui laps seda teeb. Olen ka märganud, et noortel on väga suur huvi suitsetamise mõjude suhtes. Nad tõepoolest teavad neid asju, mis meedia kaudu tulevad, aga samas on neil mitmeid hirme. Näiteks sellest, kas ikka tõesti võib vähk tekkida ja kui palju peab suitsetama, et see nii juhtuks. Selline info jagamine eeldab, et vanem on ise eelnevalt endale asja selgeks teinud ja annab seda infot edasi hinnanguvabalt ja ähvardusteta. Selleks koguda rahulikku meelt, kuigi see on raske, kui oma laps tervist rikub.
Selles vanuses laste vanemad peaksid kindlasti olema valvel erinevate narkootikumide suhtes. Netis on mitmeid linke kust infot leida. Näiteks www.narko.ee. Kui lapsega rääkida, siis jällegi ei aita karistamine ja nähvamine. Rääkida asjadest nii nagu nad on ja avaldada enda muret.
Igasuguste ainete tarvitamise taga on enamasti kas suhtlemisraskused, lapse mured (ja neid on teismelistel ikka päris palju) ja hirm öelda "ei", sest äkki siis ei ole teised enam tema sõbrad. Kui lapsel keelata sõpradega suhtlemine, siis viib see pigem lapse kodust eemaldumiseni. Selles vanuses on normaalne, et eakaaslastel on suurem mõju kui pahandavatel vanematel. Peegeldage lapsele tagasi olukorda. Näiteks "Mulle tundub, et sa pelgad sõprade kriitikat, kui sa ei suitseta" vms. Isegi kui laps ütleb, et ei ole nii, siis saab sealt juttu edasi ajada ja uurida, et mida laps ise sellest arvab. Uurida kindlasti ka mis ta suitsetamisest loobumisest arvab ja kas Teie vanemana saate teda kuidagi selles asjas aidata.
Ta ei taha sellest mitte aru saada või kui saab nõuab komme, et temal on võõrutust vaja. Kuid mina ei saa aru kuidas mu oma tütar on jõudnud nii kaugele et nõuab kodustelt mingit võõrutust. Olen vist pisut liiga kitsarinnaline et ei saa oma teismelise noore murest aru !? Sõbrannagi tal suitsetaja , oma poissi tal vist ei ole enam, kodus vanematega suhted halvad, kool jama ja õpetajad lollid. Minul ka jaks otsas, mehest rääkimata. Suhelda temaga enam ei oska. Taskurahast jätsin ta ka ilma, nipet, näpet ostan talle ise. Ütlesin, et taskuraha enne ei anna ka kui tema suitsetamisest loobub ! Ka tel. raha ei anna. Karm küll ja tunne paha kuid midagi paremat ning targemat ka teha ei oska. Laupäeva veetis tuttavatega, pühapäeval jõudis üheteistkümne paiku koju ja magas esmaspäeval kümneni. Mõned korrad käis joomas, süüa ei otsinud kordagi, vahepeal ainult halas et suur varvas valutab. Kui päeval julgesin nähvata et kas oled ennast nüüd kaineks maganud sain vihkava pilgu ja karjumise, et loll oled või ? Kuid mida arvata ööpäevaringsest magamisest ja vee joomisest ?
Tegelikult nad tahavadki, et vanemad nende elust veidi teaks. Aga kuna nad on väga tundlikud kriitika suhtes, siis on alati kindlam olla ründavas kaitsehoiakus. Rääkida julgevad teismelised siis kui on kindel, et vanem midagi vastuseks ei nähva või kritiseerima ei hakka.