Tere,
Minu küsimus siis selline, et mida võtta ette aastase lapsega, kes iga asja peale täiesti hüsteeriasse satub. Piisab sellest, kui talle rahulikult öelda, et ei , ei tohi ja peale seda laps karjub mitukümmend minutit hüsteeriliselt. Ma ei oska enam kuidagi lapsega suhelda, sest päris kõike ikkagi ei saa ju lapsel lasta teha, aga see kisa on muutunud täiesti väljakannatamatuks. Selliseid karjumise episoode on päevas kümme või peale ja alati ei ole isegi põhjuseks keelamine vaid ka näiteks see kui laps ei saa mänguassja soovitud kohta panna vms..
Lisaks sellele, ei maga ta ka ööseti, enamus öid on ta umbes 3-4h ülal ja selle tõttu on minu uneaeg üsna olematu ja nii juba aasta järjest.
Hoida last kahjuks anda ei saa, sest kui ta nt vanavanemate juurde viia siis seal on ta küll päeva ilusti, aga järgmised kaks päeva on ta eriti viril ja klammerduv.
Ma ei oska enam midagi ette võtta, sest magamatus ja stress hävitavad juba minu tervist.
Lapse sagedased nutuhood, lausa hüsteeria ja rahutud ööd, on kahtlemata teile väga pingelised. Pidev stress võib omakorda lapsele ärevust tekitav. Nii võib väga tundlik laps kogeda ema ärevust ja kurnatust ning käituda järjest enam hüsteeriliselt.
Võimalik, et teie laps ongi keskmisest tundlikuma närvisüsteemiga, rahutum ja reageerib paljudele muutustele ja stiimulitele ägedamalt. Kuid olenemata täpsest põhjusest (seda ühest ja konkreetset selgitust ei pruugi ollagi), vajab teie laps kindlasti rutiine ja rahulikku keskkonda.Nii võib täpne päevakava, kindlad tegevused, unerütm, tuttav keskkonda, teie piisav olemasolu, teie rahulik ja sõbralik meelsus – olla peamised ja hädavajalikud tingimused. See näib lihtne ja palju korratud juhis, kuid samas tõesti väga oluline. Niisiis, kui laps on olnud rahutu peale kodunt äraolemistvanavanematega, siis mõnda aega pole soovitav hoidjat kasutada. Kui aga siiski on vajadus, sest ka teie vajate ju lõõgastust ja väljalülitamisi, siis parim on see, kui hoidja tuleb teie koju ja laps on kohanenud ka hoidjaga. Selles vanuses ongi lapsed kõige tundlikumad ema äraoleku suhtes ning klammerdumine on vägagi loomulik. Eriti siis, kui laps ongi kogenud, et ema pole iseendast mõistetavalt tema jaoks pidevalt olemas. Kuid sellega pole praegu sobiv hetk võidelda. Laps vajab eelkõige kindlustunnet, et ema ei kao ootamatult ära – vaid see aitab tal kiiremini tulevikus kohaneda ka teiste inimeste ja olukordadega.
Olen nõus, et lapsele on piire vaja ja laps ei pea kõike saama, mida tahab. Küsimus on suuresti selles, kuidas piire seada. Siin on jälle peamiseks turvalisuse teema. Keelamised ja piiramised annavad teada, mida tohib ja mida ei tohi, kuid ei peaks võtma ära lapselt uudishimu maailma vastu eha mõjuda kuidagi hirmutavalt. Piisab konkreetsest ja lühikesest, lapsele arusaadavast keelust või juhisest, oluline on ka keelaja rahulik, kuid kindel hääletoon, näoilma jm. Vahel on vaja mõnd keeldu korrata, sest laps ju proovib asju mitmeid ja mitmeid kordi. Hea, kui vanem jaksab taluda lapse katsetusi ega suhtu lapsesse kui kurikavalasse manipulaatorisse, kelle eesmärk on vanemaid kiusata. Laps vajadus on tunda, et teda märgatakse, antakse turvaliselt tagasisidet, mis on lubatud ja mis mitte, tutvuda ümbritseva maailmaga, katsetada, saada uusi kogemusi, kogeda ka enda ja ema vahelisi piire, eralduda kui isiksus jne. Praeguses vanuses ongi teie lapsel arenguliselt oluline kogeda, mis on tema kontrolli all, ja mis mitte. Kui tema jaoks on oluline mõni asi panna just kindla koha peale, siis seegi on märk tema vajadusest kogeda rohkem kindlustunnet, et temast oleneb midagi ja asjade korrastamine mõjub talle rahustavalt. Ju see on talle vajalik.
Keelamiste ja piiramistega võib praeguses arenguetapis olla raske tasakaalu leida – kas on neid liiga palju või vähe, mida lubada, mida mitte? Kui võimalik, siis looge last ümbritsev keskkond selliseks, et ohte ja ka keelamisi oleks minimaalselt. Mida vähem peate ise valvel olema ja mida vähem on karta ja põhjust keelata, seda parem nii lapsele kui teile endale. Kui võimalik, siis veetke lapsega aega koos sel viisil, et laps tunnetab teie osalust, teie kaasatust emotsionaalselt. See võib olla eriliselt vajalik ärevale lapsele, mõjuda rahustavalt. Vastupidiselt näiteks ema lähedal olek, kuid samas äraolev ja muude asjadega tegelev ema, võib lapsele mõjuda segadust tekitavalt ja ebaturvaliselt. Seejuures on kahtlemata üsna keeruline tagada teie enda vajadust piisavalt puhata (ennast laadida ja „tassi täita“), et mõjuda lapsele rõõmsa ja rahulikuna. See on üks väga raske ülesanne väikeste lastega vanematele. Kuid esimene ja teine eluaasta ongi ühest küljest väga väsitav aeg, kuid samas ka üliolulise mõjuga aeg terveks eluks.
