Avastasin, et mul 7aastane tegeleb sellega. Märkisin, et teiste juuresolekul pole viisakas ennast näppida, rohkem ei võtnud midagi ette. Kuna olen ka ise väiksena sama asja harrastanud (see tuli iseenesest, ilma et oleksin kusagil midagi siivutut näinud), siis ei pea seda ka suuremaks probleemiks. Vanemate märkus mõjus mulle nii, et lihtsalt tegin seda siis, kui keegi ei näinud. Siiski küsiks igaks juhuks, mis asjast tänapäeval arvatakse, kas see on asi, mida peaks kuidagi pärssima. Minul oli keerukas moment u. 9 aastaselt, kui lugesin vanemate riiulist läbi broshüüri onanismi laiduväärsusest. Selle "valgustuse" tagajärjel sain teatud süümekad ja üritasin asja "maha jätta", mis ka mitmeks aastaks õnnestus. Tagantjärgi leian, et polnud ju põhjust põdeda. Oletan, et pole vaja panna last muretsema ja juurdlema, et ta tegeleb millegi halvaga.
PS. Olen kursis omaaegsete soovitustega, et tuleb hoolitseda, et lapsel oleks tegevust jne, kuid nagunii tekib momente, kus ta on omaette, kasvõi õhtul enne magamajäämist.
Nagu ise olete kogenud, pole eriliseks muretsemiseks põhjust. Seda, mida peate sobivaks ja ebasobivaks käitumiseks teiste juuresolekul, saate ju kenasti rääkida. Kui laps aga omaette olles ennast oneneerides rahuldab, siis sellega otseselt võidelda ei anna enamasti tulemusi. Olete ilmselt teadlik, et hirmutamine, riidlemine ja pidevalt jälgimine-kontrollimine tekitab vaid pingeid ja hirmu ning võimalik,et kujuneb välja omaette probleem või kogune alaväärsustunne. Vahel on täheldatud, et lapsed, kes ei tunne end turvaliselt või tunnevad puudust lähedusest ja hellusest kalduvad rohkem onaneerima. Igaks juhuks oleks hea läbi mõelda ja olla tähelepanelik lapse enesetunde suhtes - kas tunneb end üksildasena, on kurvameelne või rõõmus ja rahul.
Kindlustunde jaoks sooviksite teada, mida lapsed omavahel räägivad ja arutavad ning kas see võiks kuidagi negatiivselt mõjuda, sh seksuaalkasvatuslikust aspektist. Kui on mõnus koosolemise hetk ja usalduslik suhe, siis on ehk sobilik võtta üles ise mõni teema, mida peate vajalikuks arutada. Vahel sobib mõni film või raamat selleks, et arutleda suhete üle, mehed-naised, emad-isad, poisid-tüdrukud jne. Samuti on lastel tore kuulda, milline ise oliti selles vanuses ja mille üle pead vaevasite, kellega sõbrustasite, millal esimest korda armusite jne. Ühesõnaga, kui vanem ja laps saavad koos sellistel teemadel arutleda, siis usaldatakse ka oma muresid ja küsimusi neile ning kodunt väljaspoolt tulenev võimalikud negatiivsed mõjud on väiksemad.
