Minul on probleem sellega, et lapsel (9a poiss) justnagu puuduks tänutunne asjade ning heategude suhtes, mis talle tehakse. Kinkide ja üllatuste tegemine on muutunud täielikuks riskiks, mitte kunagi ei tea kuidas laps käitub ning kas järgneb suur tüli või mitte.
Mõned näited: Ühel õhtul olles lapsega kahekesi kodus pakkusin välja, et lähme kahekesi kinno (olen üksikema). Laps on suur multikate ja kinosõber. Laps oli nõus, kuid kohe hakkas veel rohkem tahtma- kas popkorni saab? Ütlesin, et seekord ei saa, lähme vaid filmi vaatama. Siis, kas kommi? Ei. Aga vähemalt vettki?! Ei. Järgnes suur nutt, et ta ei taha üldsegi siis minna ja temaga kunagi ei arvestata ja tema kunagi midagi ei saa. Lasin lapsel rahuneda ja arutasime läbi, mis sellise käitumise juures ei ole sobilik ning selgitasin asju. Asi lahenes, laps mõistis mis valesti tegi ning palus vabandust. Käisime kinos, kuid nagu alguses ütlesin, siis midagi muud ei ostnud.
Teine näide: Laps sai klassiõelt sünnipäevakutse üheks reedeseks õhtuks. Õhtu lähenedes avastasin ma, et mul olid samaks õhtuks ammu ostetud teatripiletid talle väga meeldivate tegelastega etendusele. Sellest tuli ka muidugi tüli, ja tema argumendid olid, et talle ei meeldi teater, ta on sellest välja kasvanud, see on nõme ja et tema tahab hoopis sünnipäevale minna. Laps on alati teatris käimist väga armastanud muidu. Ka selle jonnihoo järel arutlesime, mis oli valesti ja kuidas paremini oleks võinud käituda ning olukord lahenes nii, et käisime teatris ja laps jäi väga rahule.
Kolmas näide: Jõuludel oli sõprade juures kuuse all kaks kingitust lastele. Üks minu pojale ja teine tema sõbrale. Mõlema kingipakis oli kinopilet, et nad saaksid koos multikat vaatama minna. Kui minu laps oma kingi avas, siis järgnes sellele külaliste ees suur jonnihoog, et see on nõme film ja tema ei taha seda vaatama minna, talle see ei meeldi ja talle ei meeldi kino ja temaga ei arvestata üldse. Sõber, kes selle kingi sai, oli aga väga rõõmus. Võite ette kujutada, kui häbi oli minul lapse käitumise pärast. Seegi olukord lahenes nagu kõik eelnevad - arutasime, laps mõistis, vabandas, leppis ja lõpuks oli tal väga tore ja vahva.
Neljas näide: Laps sattus peale, kuidas vaatasin internetist pilte võimalikust reisisihtkohast (käime iga suvi reisimas, see on olnud viimased aastad tema sünnipäevakink minult). Esimeste küsimustena oli, kas see on palmisaar, kas seal on läbipaistev vesi? Kui vastasin, et seekord ei ole, sest me oleme sellistes kohtades juba käinud, siis järgnes sellele juba tuttav jonnihoog. Tema ei taha siis üldse tulla, kui ei ole. See on nõme, miks tema kunagi valida ei saa ja temaga kunagi ei arvestata. Lahenes, nagu juba üleval mitu korda kirjutanud olen ...
Millest selline käitumine tingitud on? Miks laps ei ole õnnelik, kui tema rõõmuks üllatusi tehakse? Miks on selline suhtumine, et alati on vaja veel rohkem (kui kinno minek, sis on veel vaja seda ja teist). Kuidas lapses tänutunnet arendada? Nii raske on nii elada, et iga kord pean ma kuulama kui nõme ja vastik kõik on ja et ta ei taha mitte midagi .. ja siis läheb temal jonn üle ja naudib kõike täiel rinnal, aga minul on ju tuju nullis. Ja nii tänamatu tunne on - mina käin tööl ja teenin raha, et saaksin lapsele maailma näidata ja koguaeg on ikka midagi vähe ja valed riigid ja ma ei tea ..
Palun andke nõu, millest selline käitumine tulla võib? Kas sellel võib olla mingi eesmärk seespidiselt? Kuidas seda muuta?
Tänulikkus on seisund, mis hõlmab endas mitmeid teisi tundeid, võimeid ja oskusi. Küllap on see seotud empaatiatundega ehk võime ja oskusega mõista teist inimest ja tema käitumise põhjusi. Võib olla on üks osa tänutundest ka teatud leplikkus. Tõenäoliselt ei ole tänulik inimene just väga isekas ja egoistlik.
Paraku iseloomustab lapse normaalset arengut päris palju enesekesksust. Lapse enesekindlus ja initsiatiiv saavad alguse situatsioonidest, kus laps tajub ja tunnetab iseenda mõjujõudu ja väärtust. Väikelaps õpib end tundma eelkõige läbi lapsevanema toetava ja vajadusel piire seadva tagasiside (sõnad, kehakeel, näoilmed, tujud jne.). Lapse kasvades muutub üha olulisemaks väljaspool kodu saadav tagasiside. Laps muutub sotsiaalsemaks. Suhted sõpradega muutuvad arenguliselt üha tähtsamaks.
Usun, et teie 9 aastane poeg on just vanuses, kus n.ö. lapse normaalne fookus hakkab muutuma kodust väljapoole. Suureneb vajadus teha seda, mida teevad sõbrad, sest nii on millest omavahel rääkida. Nii tunneb laps end täisväärtusliku grupi liikmena.
Hästi üldistatult on kõigepealt vaja toetada lapse enda mina- pildi arengut ja siis kõike sotsiaalsusega seonduvat. Kui nendes valdkondades suuri vajakajäämisi ei ole ja lapsel on piisavalt häid eeskujusid, siis areneb täiskasvanueaks välja piisav empaatiavõime ja tänulikkuse tundmise võime.
9 aastane laps on juba piisavalt taibukas. Eelkõige soovitan teil pidada lapsega nõu tekkinud olukordade üle. Proovige teha kokkuleppeid mitte soovidest lähtuvalt vaid kahe erineva inimese erinevatest vajadustest lähtuvalt. Enda vajadused leiate, kui vaatate natuke sügavamale iseendasse ja siis veel ja veel sügavamale. Näiteks, te soovite, et laps tuleks teiega kinno. Küsige endalt miks te seda soovite. Kui te põhjendate seda mingil kombel siis uurig eenda seest, kas see on ainus põhjus või kusagil sügaval on veel mõni natuke peidetum põhjus. Lapse vajadustest saate rohkem teada, kui kuulate last tõeliselt. Laps peaks tajuma, et olete tõeliselt tema mõtetest ja tunnetest huvitatud. Te ei mõista hukka vaid pigem peegeldate lapsele tagasi tema poolt öeldut. Te ei pea olema temaga sama meelt, aga te peaksite teada andma, et olete last mõistnud. Kui loote koju õhkkonna, kus kõik mõtted ja tunded, ka negatiivsed, on aktsepteeritud, kus nii täiskasvanu kui lapse vajadused on arvesse võetud, siis see on kõige suurem panus teievahelise suhte ja ka lapse empaatiavõime arengusse.
Lapsevanemana tuleks teil olla valmis tagasilöökideks, sest need on ühe lapse kasvatamise juures igati normaalsed. Lapsevanema suur vastutus on iseenda stressitaseme madalal hoidmine, et vajadusel siis lapse kõikuvaid emotsioone aidata tasakaalustada.
Seegi olukord lahenes nagu kõik eelnevad - arutasime, laps mõistis, vabandas, leppis ja lõpuks oli tal väga tore ja vahva.