Teil on kodus energiline ja tegus peagi 5-aastaseks saav poiss. Te sooviksite teada, kuidas õpetada talle tähti ja numbreid. Samuti kirjeldasite olukordi, kus perega ühine ajaveetmine on tihtilugu raske ning soovitegi teada, kuidas saavutada olukorda, kus kõigil oleks kodus hea olla.
Tõite välja, et teie pojal on väga raske keskenduda ja paigal püsida. Teda iseloomustab veel pidev jutule vahele segamine ning vastumeelsus õppimise juures. Olete mõistnud, et kui te soovite oma last õpetada, siis ta justkui teebki meelega valesti. Tegelikult see nii ei pruugi olla, sest nii noor laps ei suuda veel analüüsida oma käitumise mõju teisele inimesele ja kindlasti ei soovi ta oma käitumisega teid kurvastada. Lugedes teie kirjeldusi lapse käitumise kohta, kui te olete proovinud teda õpetada, annab see märku sellest, et laps ise on hädas. Suure tõenäosusega ta sooviks väga seda pliiatsit õigesti hoida ning proovida värvida nii, et üle ääre ei läheks, kuid kui see välja ei tule, siis ebaõnnestumisele järgnev frustratsioon on kiire tekkima. Selle peale võib veel järgneda teie pojale iseloomulik käitumine, et kritseldan siis juba terve paberi täis või hävitan/lõikan oma "ebaõnnestumise" tükkideks, et oma tunnetega paremini toime tulla. Selline teguviis on iseloomulik keskendumisraskustega ja käeliselt mitte veel nii võimekatele lastele. Kuid tore on see, et seda olukorda on võimalik muuta, kui te ise rahulikult ja järjepidevalt panustate oma lapse tegemistesse ning õpetate talle emotsionaalset sõnavara, et paremini oma tunnetega toime tulla.
Kõigest nüüd aga lähemalt. Te tõite välja, et te pole talle midagi peale sundinud, kuid tõenäoliselt võib teie laps seda siiski nii tajuda. See, et laps saaks korrektselt joonistada, värvida, vajab laps tohutult head keskendumisvõimet, paigal püsimise võimet ning head koordinatsiooni. Seda on päris palju ning võttes arvesse teie lapse kirjeldust, on juba suur asi see, kui ta proovib sellele ühele ja ainsale tegevusele (joonistamisele, pliiatsi käes hoidmisele) keskenduda. 4-aastasele lapsele ei pea õpetama, kuidas joonistada ja mis värve kasutada, sest see pärsib tema loovust ja algatusvõimet ning pigem tekitab temas trotsi, vastumeelsust. Pigem tuleks lubada tal protsessis osaleda ja protsessi nautida ning isegi kui pilt on täis kritseldatud mustaga, võiksite selle kohta tema enda käest lähemalt uurida. Öeldes näiteks “Oh, kui vahva musta värvi pilt sul siin on. Mis see on?”. Või kui lõikabki oma pildi puruks, võiks sellest uue mängu teha, öeldes näiteks “Su lõigatud pilditükid on nii põnevad. Loeme koos kokku, mitu tükki neid on. Seejärel võite paluda, et ta need tükid teie käe pealt maha puhuks (puhumine, aitab lapsel rahuneda) ning edasi võiks mäng jätkuda, et te mõlemad kiiresti-kiiresti tükid omale peo peale kogute (ja saate uuesti koos üle lugeda, palju keegi neid tükke endale sai). Niimoodi õpetate talle numbreid, kui ka paha tujuga toime tulemist ning näitate, et igas halvas võib olla killuke head ja toredat. Julgustan teid sellistele “kritseldistele” või “purustustele” loovalt lähenema, et laps saaks positiivse kogemus ka selliselt tehtud omaloomingust.
Te sooviksite, et teie poeg teeks kõike võimalikult täpselt ja hästi. Kuidas seda saavutada? Kui lapsele midagi liiga vara õpetada, võib ta sellest tegevusest keelduda. Võiksite mõelda, kas te olete eelnevatel aastatel samuti õpetanud talle õigesti pliiatsit käes hoidma. Lapsevanematena tahame ju oma lapsele paremat, kuid liiga varajane usin sekkumine, toimib kahjuks soovitust hoopiski vastupidiselt. Teie poeg "raiub", et ta ei saa õigesti pliiatsit käes hoida ja tõenäoliselt ei saagi, sest pole veel vajalikku osavust tekkinud. Selleks, et aidata lapsel justkui sellisest “õigesti” hoitud pliiatsi ja “õigesti” värvitud pildi kartusest/trotsist lahti saada, võiksite olukorrale läheneda mänguliselt. Näiteks ise näpuga õhku joonistada ja kutsuda teda ka seda kunstitööd täiendama. Samal ajal ise rääkides, näed ma tegin punase lossi ja palju siniseid rüütleid siia. Mis värvi sina oma rüütlid teed? Või näiteks pliiatsi asemel kasutada vannis näpuvärve ja ühiselt teha üks meistriteos, et tema osavat värvivalikut siis kiita. Tõenäoliselt vajab teie laps kohest tagasisidet oma tehtud tööle ning isegi, kui te ei mõista tema tööd või värvivalikut, aitab pigem see, kui te leiate üles midagi positiivset tehtu juures ning tunda huvi, mis ta ise enda arvates joonistanud on. Kui te olete niiviisi mingi aeg toiminud, on lihtsam mänguliselt juurde liita ka pliiatsi hoidmine. Üks viis, kuidas õpetada teda pliiatsit käes hoidma, on õpetada teda pliiatsile pai tegema. Kui hoiate pliiatsit püsti asendis, siis libistate oma sõrmed ülevalt alla ja lausute “teeme pliiatsile pai” ning jätate oma sõrmed sobivas kohas pliiatsi peal seisma. Te võite seda alguses koos lapsega teha ning hiljem saab ta üksi edasi proovida. Tähtis on jällegi siis teda kiita “Väga hästi tegid pliiatsile pai/Pliiats naeratab sulle, vaata" (huumor aitab ka rasketel hetkedel unustada pingeid, kuid selle kasutamiseks peab last tundma, et mitte huumoriga last segadusse ajada).
Käelist võimekust aitab kindlasti tõsta legodega mängimine ja ehitamine. See on väga tore, et ta suudab legodega mängimise juures keskenduda. Samuti ronimine, turnimine, füüsiline aktiivsus on seotud lapse kirjutama õppimisega. Kui lapse keha areneb ja muutub osavamaks, siis seda osavamaks muutub ka käeline pool (sh kirjutamine). Vaadake üle oma lapse päevaplaan – on kindlad väljas käimise ajad (puude otsas ronimisega, mänguväljakutel käimisega jms?). Füüsiline aktiivsus lubab lapsel ka paremini keskenduda ning julgustan teid mänguväljakul lapsele puu pulgaga tähti joonistama või pulkadest tähti tegema vms. Võimalik, et teie laps suudab peale natukest rahmeldamist õues, paremini kuulata ja tegevusele keskenduda. Lapsele tuleb näidata, et tähtede, numbrite tegemine ja joonistamine on üks tore tegevus, millest tunnete te mõlemad rõõmu. Selleks soovitan teil hetkeks ära unustada kogu õpetamise ja keskenduda mängudele, sest lapsed õpivad läbi mängude.
Kirjutan teile veel mõtteid, mis võiks aidata tähtede ja numbrite õppimise juures.
Õlipastellid meeldivad lastele väga, sest need värvid on erksad ning neile tuleb vähe peale vajutada, et tulemust oleks näha. Võimalik, et pliiatsi asemel hoiaks teie laps meelsamini hoopiski mingit teist kirjapulka käes.
Kirjutades või joonistades soovitan teil valida selleks spetsiaalse koha, kus ülejäänud mänguasjad ei saaks hakata last segama. Hea oleks, kui te ise samuti saaksite laua taha istuda oma enda paberiga ning näidata talle, kuidas asi käib. Kindlasti ei tasu lapsele öelda, et “Vaata, kuidas hobuse joonistamine käib”, vaid lihtsalt olete tema kõrval ning joonistate/kirjutate neid tähti, mida teie soovite.
Kuna teie laps on füüsiliselt aktiivne, siis soovitan tähti kehaga läbi mängida. Kui endal mõtteid ei ole, võite liituda näiteks lugemisjoogaga, mis just sel moel lapsele tähti õpetabki. Ühelt poolt ise läbi tehes, või näiteks tähti tunnetades (peale astudes rätikutest tehtud suurele A-tähele, hoides ise samal ajal tasakaalu) jne. Suurema huvi korral, saate lisainfot lugeda siit: http://hooling.acanthusfilms.com/content/lastejooga-ja-laste-lugemisjooga
Aktiivsust saaks hästi ära kasutada ka näiteks ülesannete andmisel. Öeldes, “Ott, jookseme 5 tiiru ümber selle liumäe” ning koos joostagi ja kõva häälega numbreid lugeda. Võttes kasutusele erinevaid abivahendeid (nt. pall, lego klotsid jne), leiab palju mõtteid, kuidas numbrimänge põnevalt mängida. Isegi, kui teie pojal lähevad numbrid sassi/jäävad vahele, siis korrigeerige teda (mitte öelda, et see läks nüüd küll valesti) ja olge järjepidev.
Mõistan, et teil on tõsine mure oma lapse keskendumisvõime pärast. Samas suudab ta üksi hästi legodega mängida ning raamatute piltide juurde ise lugusid juurde rääkida. Tõite välja, et teda ei huvita õhtused raamatu lugemised. Tegevuses olemine ei tähenda kohe, et laps ei kuula. On võimalik, et õhtuks pole laps veel piisavalt väsinud ning seetõttu ta suudabki kuulata ja keskenduda teie ette lugemisele nii, et ta tegutseb/toimetab samal ajal. Osad lapsed keskenduvad just tänu liikumisele paremini. Te võite välja uurida, kas ka teie lapse puhul on nii, et tegelikult ta toimetades siiski kuulab teid.
Lapsed on hästi vastuvõtlikud kodusele õhkkonnale ja vanemate emotsioonidele. Selleks, et kodus oleks rahulik olla, võiksite kõigepealt enda käest küsida, kuidas teie ennast tunnete. Vahepeal on lapsevanemal endal vaja viivuks kodust eemale minna, et kodus tekkinuid pingeid maandada kohvikus käimisega ja tänu sellele on hiljem ka kodune õhkkond teine. Kuid mida siiski lapse rahulikumaks muutmiseks saab ära teha? Esiteks võiksite anda talle eelnevalt teada, et “Issi tuleb varsti koju. Kui issi tuleb koju, siis lähme talle ukse peale vastu ja kallistame teda”. Kui lapsel on ette teada, mis juhtuma hakkab ja kuidas ta peaks käituma, mõjub see lapsele turvaliselt ning rahustavalt. Juhul, kui laps on siiski silmmärgatavalt justkui üles keeratud, kui isa/ema saabub, võiksite talle tema tundeid peegeldada, öeldes näiteks “Sa oled täitsa erutatud nüüd, kus me mõlemad issiga/emmega kodus oleme”. Seejärel võite pakkuda talle välja, mida siis võiks teha, näiteks “Lähme joome vett/Soovid sa, et ma kallistaksin sind? Füüsiliselt aitab pingeid maandada veel pai tegemine ja vahel vajab laps lihtsalt sülle võtmist või süles hoidmist, et paremini rahuneda. Kui kodus olles laps ei kuula teid, siis kõigepealt võiksite pöörduda tema poole nime pidi, kui ta siis ka ei vasta, puudutage tema õlga ja korrake ta nime. Seejärel paluge, et ta vaataks teid “Ott, palun vaata mind. Ott, vaata palun mulle otsa. Väga hea. Ma soovin koos sinu ja isaga õue minna. Palun mine pane endale sukkpüksid jalga”. Meeles tuleb pidada, et lapsele antavad korraldused oleksid võimalikult lühikesed ja konkreetsed, mitte pikad heietused, mida kõike oleks tal vaja korda saata. Te saate alati ta käest üle küsida, kuidas ta korraldusest aru sai “Ott, mida ma palusin sul just teha?”. Tähtis on teada, et lapsed vajavad korralduste tegemiseks reageerimisaega, nad ei pruugi suuta koheselt teie soove täita. Kõige olulisem kodurahu saavutamise jaoks on rõõmsad ja rahulikud vanemad, kes tagavad lapsele kindla päevaplaani ning selge eneseväljendus soovide väljendamisel.
Juhul, kui eelpool mainitud soovitusi järgides tulemusi ei ole, võite alati pöörduda perenõustaja poole. Sobiva perenõustaja saate välja valida siit:
http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Minu kontaktid leiate siit: www.hedylaidre.com või info at hedylaidre dot com
Soovin teile ja teie perele ilusat jõuluaega!
Postitus muudetud Hedy Laidre poolt.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
|
