Tere.
Mure selline, et aastane laps lepib ainult minuga. Magama jääb ainult minuga, kui öösel ärkab siis rahuneb ainult koos minuga ja päevasel ajal enamasti tahab olla süles või ripub jala küljes. Isa või vanavanematega saab paar tundi hakkama, aga kui ma tagasi olen siis järgneva päeva või kaks ei saa ma last sülest maha panna, ega tohi minna kaugemale kui kaks sammu.
Lapse isa elab meiega koos, aga töötab pea iga päev, niiet meiega kodus olemise aega on paar päeva kuus.
Ma siiani olen hakkama saanud sellega, et ma ei saa lapsest eemale minna, aga nüüd ma tunnen, et ei jaksa enam nii. Laps ärkab iga öö mitu korda (sünnist saati) ja lõpuks saan mina magada 2-5 tundi kokku ja nii iga öö, mis on tekitanud mulle juba ka terviseprobleeme. Vahel tahaks ka korra ilma lapseta kodust välja minna, siiani olen seda saanud teha 2 korda, aga mõlemal korral on järgnevad päevad olnud lihtsalt jubedad, laps on ainult süles ja kui korra maha panna siis järgneb röökimine.
Mida teha ? Sest ma saan aru, et nii see asi jätkuda ei saa. Ma tunnen, et mina ei jaksa nii edasi elada.
Teil on aastane väikelaps, kes on olnud ja on väga teist sõltuv, teid vajav ning tänaseks päevaks tunnete, et teie enda jõuvarud on otsakorral.
Iseenesest on see paratamatu ja elu seaduspärasusi järgiv vajadus, mis sunnib last oma emalt lähedust ja turvatunnet nõutama, ning mida suuremaks saab laps, seda enam on ta valmis ka nö ema põllepaeltest lahti laskma ja ise maailma avastama suunduma. Tasapisi, samm-sammult, aegajalt jälle ema kui turvasadama poole tagasi pöördudes, tankides seal turvatunnet ja siis on ta valmis jälle minema...
Tänasel päeval on teie laps teist veel väga sõltuv, tundub, et te ei leia ööpäevas enda jaoks ühtegi hetke, et oma vajadusi (kasvõi üks baasvajadusi- unevajadust) rahuldada. Loomulikult see hakkab kurnama, nagu ka väikelapse liiane klammerdumine.
Võite mõelda, kui turvaline, rahuldustpakkuv on teie enda elu, - kas teie paarisuhe on rahuldustpakkuv (see on väga oluline!), kas tugivõrgustik sugulaste-sõprade näol on olemas, kas saate aegajalt tegeleda ka oma hobide/harrastustega?
Kirjutate, et elate oma partneriga koos, kas olete talle oma kurnatusest ausalt ja avatult rääkinud? Usun, et teie mees soovib ka oma kaasa vaimsesse ja füüsilisse heaolusse panustada (näiteks aidates last hoida, kussutada, jalutama viies, süüa tehes, mida iganes...), sest rahulolev ja puhanud naine tähendab ka rahulikumat last. Rahulik laps saab juba ka veidi aega üksi hakkama, ta ei pea klammerduma emasse. Teie ärevus, pahameel, väsimustunne, või millised iganes tunded kanduvad ju paratamatult teie väikelapsesse üle, nii et niikaua kui teie enda seisund ei muutu, ei saa ka laps oma käitumist muuta. Paradoksaalne.
Võimalusel kaasake ikka vanavanemaid lapse hoidmisse, või on teil mõni kena naaber/lapsehoidja, kes aitaks aegajalt last jalutada..., saate sel ajal kasvõi paar tundi magada või väljas oma käike teha,- uskuge, te olete oluline ja peate seda endale lubama!!!
Soovitan teil konsulteerida ka oma perearstiga oma seisundist ja kogetavatest tunnetest, - kui juba eluisu hakkab ära kaduma, on tegu tõsise asjaga. Välja võib kujuneda depressioon, nii et palun tegutsege kiiresti!
