Tere!
Sellest murest on raske rääkida, kuid kuna asi on tõsine, siis tuleb see valehäbi ületada. 11 aastane poisslaps sattus ühel hetkel peale ema ja tema elukaaslase lembehetkele, oli kallistamine ja suudlemine. Tunnistan, et võibolla unustasime ennast liialt ära. Peale seda on laps agressiivselt käituv meie suhtes. Et meil ei ole õigust koos olla ja tema ei taha seda enam kunagi näha ja ta ei taha, et keegi meie juures elaks. Et ta viskab välja minu elukaaslase. See tuli meile kõigile suure shokina, sest kooselu kestab juba mitmeid aastaid. Ma olen püüdnud lapsele seletada, et see on normaalne täiskasvanute suhe. Vabandasin, et ta seda nägema pidi, aga et suhtes olevad täiskasvanud seda teevad. Kas ma tegin valesti?
Ma ise ei usu, et seda varjama peaks, ma ei taha kasvatada last ka nii, et seks on tabu. Ei ole.
Aga mulle tundub, et tema jaoks on see nagu minu jagamine ja ta tunneb ennast ohustatuna?
Igaljuhul ma ei ole siiani tema provokatsioonidele ja nõudmistele ( et mees peab lahkuma) järele andnud. See tundub mulle ebareaalne, et selline valik peaks üldse olema. Kuigi näen, et ka mehel on ju ebamugav tekkinud olukorra pärast. Ma tahan, et see probleem laheneks, et laps ei tunneks ennast kõrvalejäetuna. Eile õhtul tekkiski probleem, et vaatasime mehega tv-d ja laps hakkas karjuma, et lõpetage. Ja mida ta siis arvas? Nimelt, et kui toas oli vaikus, vaatasime tv-d ja ei rääkinud omavahel, siis laps teisest toast arvas, et me suudleme. Pakkusin lahenduseks, et jätame siis toa ukse lahti. Kuigi ütlesin, et me ei ole miskit valesti teinud, laps karjus, et sa valetad.
Ma olen üsna nõutu, sest tõesti, probleem on suur. Täiskasvanuna on mul raske leppida, et ma peaksin lapsele sel teemal justnagu aru andma. Aga ma ju tunnen, et meie täiskasvanute suhe ei ohusta last kuidagi. Või ma olen valesti aru saanud? Et lähedust ja intiimsust tuleb peita?
Tänud ka teistele mõtete eest.
Teie 11 aastane poeg nägi teid ja teie elukaaslast suudlemas ja kallistamas. Laps reageeris suure ärritusega.
11- aastane laps on arenguliselt eelteismeline. Samas ei tähenda, et oleks mingit kindlat reeglit, mida üks 11- aastane inimese intiimsuse ja seksuaalsuse kohta teadma peaks. Kui peres on olnud avatud suhted, siis suure tõenäosusega on neid teemasid varem ka arutatud. Mida rohkem on teemat käsitletud, koos lasteraamatuid laste saamise kohta uuritud, seda vähem tekib ärevat pinget ja häbi inimestevahelise läheduse ja intiimsuse osas. Samas, isegi peredes, kus ükski teema ei ole olnud tabu, tekitab teismeiga palju küsimusi iseenda ja teiste kohta. 11- aastane ei oska neid küsimusi mõnikord isegi veel sõnastada ja ei peagi.
Kui peres on lapsed, siis on täiskasvanutel alati kaks rolli: olla partner ja kaaslane teisele täiskasvanule ning olla lapsevanem. Kui lapsed on väikesed, siis on aktiivsem lapsevanemaks olemise roll. Lapse silmis ollaksegi vaid lapsevanemad. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem ta ka tajub, et täiskasvanute vahel on teistsugune side, nad on paar ja ega nad suurt rohkem teada tahagi. Loodus on seda olukorda ka omal kombel korraldanud. Kui paarina alustatakse, siis ollakse üksteisest rohkem füüsiliselt huvitatud. Kui juba lapsed sünnivad, siis on kirg väiksem ja vanemad mõtlevad rohkem, mida laps nägema peaks ja mida mitte.
Teie kirjast mõistan, et te ei ela koos lapse isaga. See on kindlasti asjaolu, mis muudab olukorra veelgi tundlikumaks. Kas teie poeg on jõudnud teie elukaaslasega eelnevalt sõbraks saada? Kas ta aktsepteeris teie elukaaslast enne teie poolt kirjeldatud sündmust? Kõik need küsimused mõjutavad olukorda.
Kuigi kindlat soovitust, millest lähtuda, ei ole võimalik anda, siis ehk oleks abiks, kui seaksite enda jaoks piirid niiviisi paika: Teen nii, et minu laps näeb minu ja minu elukaaslase sellist intiimsust ja lähedust, mida mina olen nõus nägema oma ema ja isa ja/ või nende elukaaslaste intiimsuse ja läheduse osas.
