Tere! Meie peres on selline mure, et oleme abikaasaga eri arusaaamadel lapse kasvatamisest ja ei leia kuidagi ühist keelt.
Meie laps on praeguseks 2,5-kuune. Esimesel elunädalal algasid suured gaasivalud, mis kulgesid ööpäevaringse nutuga. Sellest tulenevalt olime väsinud, segaduses, abitud ja vahel ka täiesti lootust kaotamas. Arstidelt saime abi pooleteise kuu pärast ja nüüd on laps hakanud gaasidest ka välja kasvama ning enam nuttu gaaside pärast ei ole, kui, siis üksikutel õhtutel.
Muret teeb mulle aga mehe suhtumine. Ta ütleb, et tema silmis pole midagi muutunud ja paremaks läinud, kuna töölt koju tulles kuuleb ta alati lapse nuttu. See on ebaõiglane lapse suhtes, kes tänaseks on rõõmus ja aktiivne tegelane. Minu selgitused meest ei veena - näiteks et nutmine on lapse jaoks normaalne tegevus või et tegemist ei ole ju gaasivalust tingitud nutuga või et koju jõudmise hetke kattumine nutuga on juhus. Oleme enne lapse sündi käinud perekoolis, kus käsitleti lapse nutu teemat, kuid tundub, et see ei ole tal enam meeles. Olen palunud tal lugeda vastavat kirjandust, kui ta mind ei usu, kuid seda ta ei tee. Olen lugenud ise raamatust kõva häälega ette lühikesi lõike. Olen püüdnud selgitada, miks minul on üks või teine seisukoht (nt võtan ma nutva lapse sülle ja püüan leida põhjuse, miks ta nutab või vähemalt lohutada), kuid selle peale ta ärritub ja ei taha teemat arutada, öeldes vaid, et tal on oma arusaam ja ta jääb selle juurde. Arusaam seisneb selles, et lapse magamapanemine õhtul peaks käima viie minutiga või kui laps nutab, siis lasta tal nutta, kasutades maha rahustamiseks ainult kõrval olemist ja rääkimist. Ilmselgelt ju 2-kuune ei rahune, kui tal on mure ja teda ei võeta sülle või ei leita muul viisil nutu põhjust (milleks on tihti ka krooks või puuks vm, mis eeldabki püstist asendit). Mees väidab, et kui kogu aeg lapse nutule reageerida, siis varsti on vanemad "ümber sõrme keeratud". Kui üritan anda nõu, kuidas last efektiivsemalt rahustada või lihtsamalt magama panna, siis mees solvub ja ütleb, et tema teeb siis kõike valesti.
Kuidas toimida, ma lihtsalt ei oska enam leida viisi, kuidas sellest olukorrast välja saada? Kuidas selgitada inimesele, kes ei võta ühtegi raamatut kätte või ei loe internetist, et imiku nutt on normaalne ja ainus viis oma soovide väljendamiseks ning et sellele tuleb reageerida ASAP? Kuidas saaksin emana anda soovitusi nii, et isa ei tunneks, nagu ma kritiseeriksin tema võtteid lapsega toimetamisel? Kuidas ma saan selgitada, et nii väikese lapse nutt ei ole jonn või simuleerimine, vaid tal on mingi mure (päris algusest peale, enne kui arstid kinnitasid meie tervisemuresid, arvas mees ja arvab siiani, et laps jonnib või otsib lihtsalt liigselt tähelepanu)? Olen ise alatasa väsinud, kuid kui annan lapse õhtul tunniks ajaks mehe hoolde ja sellega kaasneb lapse nutt, mehe mitte reageerimine nutule ja meie omavaheline tüli selle pärast, siis pigem mõtlen alati, et tegelen siis lapsega ise kuni magamaminekuni, vähemalt ei saa laps traumat sellest, et tema vajadustele ei reageerita.
Lapse sünd perre on tohutu muutus kõigile, nii emaks kui isaks kasvamine, õigemini kohanemine selle rolliga võib võtta oma aja.
Kui enne beebit läks naise tähelepanu ju vaid oma partnerile, siis lapse sünniga liigub paratamatult naise tähelepanu fookus mehelt lapsele. Kui mees on teadlik (perekool) taolistest paratamatustest paarisuhtes, suudab ta adekvaatsemalt reageerida, selmet tunda end hüljatuna, või armukadedana. Taolised reageeringud võivad ilmneda alateadlikult, ilma otseselt võimalikke põhjuseid analüüsimata.
Kuigi toote välja, et mees on koos teiega käinud perekoolis ning seega teadlik muutustest perearengu faasides ning nutu teemadest,- võib tekkinud kaos (vastsündinu poolteist kuud kestnud nutusus, vanemate segadus ja mure seoses toimunuga jne) siiski käivitada teie mehes ilmnenud vastupanureaktsioonid.
Lisaks võivad (ja enamasti on) meie väärtuste, uskumuste ja arusaamiste taga meie enda päritoluperest kaasavõetud arusaamad erinevatel olulistel teemadel. Sealhulgas ka arusaama selle kohta, kuidas lapsi kasvatada, mida tähendab lapse nutt (kas oma murest/vajadusest teadaandmist; või hoopis manipuleerimissoovi) ja kuidas sellele reageerida.
Ehk tuleks teile kasuks, kui kutsute mehe kaasa järgmisle lastearstivisiidile ning seal nutu teema delikaatselt tõstatada. Sageli on nii, et kuulame kellegi väljastpoolt/eksperdi juttu või võtame kuulda nende nõu kergemini.
Kõlas nii, et erinevad arusaamised kasvatusviisidest/nutust teevad teie paarisuhtele juba tõsist kahju, seega pakun ühe võimalusena teile pöördumist raseduskriisinõustaja poole. Nõustamine on tasuta, infot leiate: www.rasedus.ee
Kui küsite, kuidas oma mehega tundlikust teemast rääkida, siis kindlasti saab seda teha vaid rahulikult ja ilma süüdistuste ja etteheiteid tegemata. Võiksite edaspidi kasutada tõhusat suhtlemistehnikat- kuulamisoskust, mille käigus üks paariline räägib (mina-keeles, ehk siis mittesüüdistavalt). Kirjeldades probleemolukorda- või käitumist; mida tunnete, mõtlete sellest ja teine kuulab (ei sekku, ei hakka kuuldut ümber lükkama ega end õigustama), järgnevalt sõnastab kuulaja paarilise öeldut- kuidas räägitavast aru sai, mõistis. Rääkija jätkab, nii kaua kui oluline on öeldud- ja kuulaja sõnastab kuuldu tagasi. Kui rääkija tunneb, et temast on tõesti aru saadud, annab ta kõneleja rolli partnerile üle ja protsess kordub- nüüd keskendudes teise osapoole selgitustele, arusaamadele, seisukohtadele jne. Ning kuulaja rollis olija vaid peegeldab kuuldut- eesmärgiga teisest inimesest tõeliselt aru saada.
Kui tunneme, et oleme ära kuulatud ja mõistetud, suureneb võimalus, et erimeelsused vähenevad, ning võivad isegi laheneda (kui mitte kohe, siis aegamööda, teemadega tegelemine võtab kindlasti aega enam kui üks kord).
