Oleme mehega umbes 20 aastat koos elanud ja meil on 3 last - kõige vanem on 8. klassis, üks eelpuberteet ja pisike on veel väikelapse eas. Meil on nende aastate jooksul tõuse ja mõõnasid olnud, aga üldselt oleme me vaimselt hästi sobinud ja oma kriisid lahendanud. Elu aga läks nii läinud, et mehel saabus aasta tagasi keskeakriis (kui selline asi üldse olemas on), koos pöörase armumise ja armukese, ärakadumiste, valetamiste ja muu sellisega.
Kogu see aasta on meie suhe üles-alla käinud - vahepeal on justkui lootust olnud suhete parenemisele (käisime ka paariteraapias), siis ta jälle läks armukese juurde tagasi. Kõik päädis umbes 2-3 kuud tagasi, kui ta jättis maha esimese armukese ja paari nädala jooksul tekkis uus naine.
Selle peale sai minu mõõt täis ja ma ütlesin, et ma soovin temaga suhte ära lõpetada ja lahku minna.
Praegu on seis selline, et elame ühes majas, eraldi tubades, osa nädalast viibib ta teises linnas oma uue naisega. Vanem laps teab, et tõenäoliselt läheme me lahku, keskmine teab, et et me oleme kõvasti tülis ja magame selle pärast eraldi tubades. Samas koduse õhkkonna suudame me soovi korral hoida suhteliselt pingevaba (oleme viisakalt sõbralikud). Isa on lastega väga lähedane ja tegeleb nendega meelsasti.
Hetkel leppisime kokku nii, et jätkame ühes majapidamises elamist (st mina lastega elan ja tema viibib siin niipalju laste juures, kui soovib) nii kaua, kuni vanem laps lõpetab 9. klassi. Põhjuseks see, et me elame maal ja elukoha vahetamine tähendaks automaatselt kooli vahetust, aga 8. klassi poole peal ei ole see minu arvates väga hea mõte - praegu nad teevad koolis projekti, mis on vajalik põhikooli lõpetamiseks ja ainult 9. klassiks kooli vahetada tundub ka riskantne. Lahku kolimisele on hetkel ka teatav majanduslik surve ühiste laenude näol (mis paari aasta pärast otsa saavad). Samas mina soovin kindlasti meie ühisest kodust ära kolida, mees eelistaks kodu alles jätmist. Lapsed kolimise plaanist veel ei tea ja keegi pole neile veel sõnastanud ka otseselt seda, et me oleme paarina lahku läinud.
Minu küsimus on selles, et kas selline nö "kummi venitamine" on lastele pingevabam üleminek vanemate lahku minemisele - nad harjuvad, et vanemad pole enam paar, isa viibib järjest rohkem kodust eemal ja lõpuks toimub loogiline lahkukolimine. Või tegelikult pikendab see laste segadust ja lahkuminekuvalu.
Väga raske on õiget otsust teha, sest ümbruskonnas on päris palju laste jaoks äärmiselt valusaid lahutuslugusid olnud.
Olete lõpetamas oma pikaaegset kooselu mehega, kellega teil on 3 last. Laste säästmise nimel tahaksite teha õige otsuse ja kaalute, kas lükata lastele olukorrast teadaandmist edasi või mitte.
Ükskõik, kui vaoshoitult ja targalt käituda, ei ole võimalik minna lahku oma kõige lähedasemast inimesest endale ja teistele haiget tegemata. Lapsi mõjutab teie otsus muidugi kõige rohkem. Samas, lapsed on ju selle viimase aasta teiega kaasa teinud, nad on selles uues situatsioonis juba elanud. Millegipärast arvavad vanemad mõnikord, et kui laste ees otseselt ei riielda, siis lapsed ei taju pingeid. Lapsed kasvavad kõige turvalisemalt paarisuhte soojuse toel, kus ema ja isa vaatavad teineteisele silma, kallistavad, võtavad käest kinni ja toetavad teineteist. Kui ema ja isa on ettevaatlikud, kontrollivad, mida öelda, siis on ikka õhus teatud pinge. Laste esmavajadused on küll rahuldatud, kuid olukord sunnib ka neid emotsionaalselt ettevaatlik olema. Seda, kas te lähete varsti lahku, ei küsi nad vaid seepärast, et näevad, et teie ei soovi sellest rääkida.
Üldiselt on nii, et lastel on vaja nii ema kui isa. Igasugune etendamine või “luukere kapis” elamine tekitab aga lapse hinge tühimiku, mida ta hakkab omal kombel täitma nii nagu oskab, nii nagu tema vanus parasjagu võimaldab. Kui teie ise tulete selle olukorraga toime, siis ehk tõesti oleks laste heaolu silmas pidades, võimalik mõnda aega elada ühisel pinnal lapsevanematena. Sellest, et te ei ole enam paar, soovitan lastele siiski teada anda. Seejuures võib kõige raskem olla just see, et tuleb neile silma vaadata ja olukord lahti seletada ning eelkõige endale tunnistada, et jah, meie partneritena oleme mingis osas nõrgad ja võib olla lausa läbi põrunud, sest me ei suutnud oma lastele kindlustada seda raamistikku, pingetevaba muinasjutulist ja traditsioonilist kasvukeskkonda.
Kui suudate lapsevanematena sõbralikult toimida, kokkuleppeid teha, teise vajadusi ja arvamust aktsepteerida, mõnikord tasakaalukalt eri arvamustele jääda, siis aitate oma lastel tekkinud traumaga toime tulla ja seda nende kujunevatesse isiksustesse turvaliselt sobitada.
