Tere! Oleme mehega mures oma 6-aastase poja käitumise pärast. Tal on suured hirmud, nt. kardab, et majja tulevad öösel vargad; kodus olles kontrollib alati minu kohalolemist. Samuti esineb öine enurees ja poole öö pealt tuleb alati vanemate voodisse. Vestluses lasteaiaõpetajaga on selgunud, et sellel aastal lasteaiarühmas käies seltsib ta vaid kahe tüdrukuga ja teistega mitte. Lasteaiahommikud on kodus väga rasked, ei taha minna ja on on endast väljas, nutab, on kartlik, vihane ja isegi agressiivne, pakub võimalusi - et täna nt. ei lähe lasteaeda aga homme lähen, palub, et teda ei viiks lasteaeda jne. Samas koju tulles räägib, et oli väga tore päev. Talle mõjuvad positiivselt lasteaia juures tegutsev judotreening ning jalgpallitreening, see paneb silma särama. Oleme käinud temaga psühholoogi juures, kelle hinnangul on laps tundlik ja veidi ärev. Laps ütleb ka, et teiste laste kõva lärm bussis ja isegi pesumasina hääl on talle liiga vali. Samas on ta väga taibukas, hea analüüsi oskusega (aga sellega kaasneb ka asjade ette mõtlemine, mis võib kõik juhtuda ja kuidas peaks siis käituma). Mismoodi saame oma last toetada hirmude ületamisel ja teiste lastega seltsimisel? Kas ta võib olla ülitundlik helide suhtes ja millise spetsialisti juures saab seda kindlaks teha? Kas tema närvisüsteemile ja arengule mõjuks paremini see, kui ta lasteaiast koju jätta (töötame küll mehega kodus aga siiski pole aega temaga tööpäevadel pidevalt tegeleda ja tal tuleb üksi mängida). Kuidas olla kindel, et ta on valmis oktoobrist alates juba eelkooli minema, et saaks järgmine sügis minna kooli. Peres on veel 9-aastane tüdruk, nende omavahelised suhted on head.
Kirjtuasite, et teil on tundlik ja taibukas 6-aastane poeg, keda ootab järgmisel aastal ees kooli minek. Antud hetkel on pojal probleeme lasteaeda minekul, öise magamisega, tal esineb enurees ning erinevad hirmud. Te sooviksite oma last aidata ning tahaksite teada, kuidas seda oleks võimalik teha.
Kirja lugedes on selge, et ainult kirja teel mul ei õnnestu teid piisavalt aidata. Väga oluline on kuulata kogu teie lugu ja võtta arvesse seda, mida psühholoogiga kohtudes teile on soovitatud, mida olete ise proovinud ning millest on abi olnud/millest mitte. Samuti on määrava tähtsusega olulised sündmused teie pereelus ning arusaam sellest, millal mis probleem on alguse saanud ning mida laps ise oma probleemidest arvab. Soovitan teil kogu perega pöörduda pereterapeudi poole, et algusest lõpuni oma lugu ära rääkida ning välja selgitada, milliseid muudatusi teie pere vajab ning mis selleks tuleb ära teha. Sobiva pereterapeudi leiate järgmistelt aadressitelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
