Tere!
Meie mure algas umbes pool aastat tagasi lasteaiast, laps ei taha kakada ja hoiab kakat kinni. Alguses suutis hoida ainult päeval , kuid ohtul koju tulles kakas ja 2-3 korda tunniste vahedega, tähele panin ka et külas olles, laps ei kaka, ainult siis kui soolestik nii täis , et ei olnud võimalik enam kinni hoida ja kui kaka häda tuli siis läks teise tuppa või mõne mööbli eseme taha peitu.
Nüüdseks on asi nii kaugele läinud, et kakat suudab hoida kinni 4-5 päeva, ja kui ta ei jõua enam kinni hoida, siis yhe päeva ta ainult viriseb ja on jonnine ja tahab sülle enamus ajast ja kakat ikka ei tule. Väga tihti kus ta ärkab öösel ja teeb selle kaka ära , aga siis ka suure kisa ja nutuga, laps on näost tume punane ja higistab meeletult, kuna ei julge või ei taha punnitada. Kui olen küsinud , kas lapsel on aiai kakades, siis vastab ainult ,et ei taha kakada.
Kõht on alati hästi läbi käinud ja kui kakat vaadata, siis esimene kaka mis tuleb on vähekene kõvem, aga mis ei tohiks haiget teha, see tingitud sellest, et ta on juba nii mitu päeva soolestikus hoidnud seda, tagant poolt kaka on täiesti pehme, teinekord lausa vedel.
Nüüdseks oleme 2 nädalat andnud talle suukaudseid ravimeid, mis peaksid aitama, selle kaka hoidma pehmena, paar korda saime nii, et kakamine toimus üle ühe päeva, kuid nüüd jälle on hoidnud 5 päeva seda soolestikus. Lisaks laps saab iga kakamise korra eest väikse kingituse. Kuid siiani ei ole see toiminud.
Tahaksingi teada,kas on teil soovitusi, kuidas last suunata kakama? Kuna peres 2 nädalane beebi, siis see kakamise probleem meil suureks mureks, eriti öösel! Lapsest on kahju, aga midagi ei oska rohkem teha ega ette võtta. Arsti aeg on kahe nädala pärast. Kuid kuna see kakamine on nii hull, tundub see 2 nädalatki liiga pikk aeg.
Mure kaka kinnihoidmisega algas poole aasta eest, toona siis pooleteistaastase väikelapsega. Kui rooja kinnihoidmine ei ole seotud mikrohaavanditega pärasoole juures (millised võivad tekkida, olla pressimisel väga valulikud,- olete selle piirkonna põhjalikult üle vaadanud?), siis võimalik, et kaka kinnihoidmine võib olla teie lapse ärevuse, stressi väljendus. Psühholoogiline reaktsioon millelegi tema elus, millega ta ei tule väga hästi toime..., ning kakamine on temavanuse lapse puhul just see väljund, mida ta on õppinud juba ise kontrollima- kui midagi ta elus on liiga palju, või liiga vähe ja ta ise ei kontrolli oma elu enda ümber- siis kakamist küll. Loodan, et saate aru, mida silmas pean.
Väikelapse jaoks on lasteaias käimine paras väljakutse, temavanuse baasvajaduste hulka kuulub lasteaias kollektiivis olemise asemel kodus emaga (isa ja ehk ka mõne teise lähedasega) koos olemine ja toimetamine. Pole võimatu, et just lasteaiaga kohanemise ajal tekkisid eelpoolkirjeldatud sümptomid?
Lisaks olete saanud teistkordselt emaks, milline sündmus omab enamuse esiklaste elus suht stressoorset rolli...
Kuidas toimida- soovitaksin olukorrale siiski vaadata ja reageerida võimalikult rahulikult. Premeerimist ei pea vajalikuks, tegelikult tuleks kakamisse/pissimisse suhtuda hästi neutraalselt, see on loomulik füsioloogiline tegevus.
Kuniks arstil käite, pakkuge lapsele piisavalt tähelepanu, positiivset tagasisidet /tunnustage, (märgake ta häid tegevusi, õnnestumisi), kinnitusi, kui armas ja oluline te laps teile on; leidke oma päevas kasvõi veerand tundi, et tegeleda 100% ainult temaga (isa saab ju aidata titat hoida); kaasake teda beebiga tegemistesse (kasvõi toob luti) jne jne.
Võimalik, et suured muutused tema elus on tal keerukad nö ära seedida ja mõtestad/mõista, ehk väljutada... - turvaline ja soe suhe vanematega on aga alati igale lapse parim! Pakkuge oma väikesele seda!
