Tere
Mind ajendas kirjutama mure kahe lapse magama jäämine. Või õigemini mitte jäämine. Nad on hetkel vanuses 3 (tüdruk) ja 4,6 (poiss). Olen teadlik, et peaks olema kindel magamajäämise rutiin, st ei ole häirivaid tegureid enne magamaminekut, nagu telekas või palju lärmi ja valgust. Seda kõike meil pole, sest telekat meil pole kodus üldse, arvutit ja muud vidinaid nad ei tunne. Iga õhtu tundub olevat justkui üks ja sama kõik aga millegipärast on viimased paar nädalat see magama jäämine üks suur trall.
Nad magavad oma toas, kus neil on nari voodi. Suurem üleval, väiksem all. Kui me oleme nad ära pesnud, neile unejutu ära lugenud (vahel loeb isa, vahel mina) , nendega veel natuke juttu rääkinud voodis olles, musid-kallid ära teinud, lahkume toast, oleme kohe kõrval toas ja siis hakkab peale. Kõige tavalisem on muidugi see, et nad omavahel juttu ajavad. Seda me polegi keelanud, sest ega me eeldagi, et nad minuti pealt kohe magama jäävad. Siis aga läheb vahel asi päris käest ära, väiksem ronib nt vaikselt suurema juurde ja siis nad seal itsitavad ja jauravad. Seda me enam ei tolereeri, oleme neile eelnevalt seda ka öelnud, et kumbki ei tohi oma voodist välja tulla. Vahel muidugi on vaja wc-sse minna ja siis on ka alati mõlemil korraga häda peal. See on tagantjärele päris naljakas aga tegelikult sel hetkel oleme isaga mõlemad juba päris nõutud, sest nad ei kuula meid üldse, kui me käime neid korrale kutsumas. Lõpuks üks meist ikka plahvatab ja pahandab nendega, mul on tunne, et lihtsam oleks neid eraldi hoida, kuni üks juba magab aga nii ikkagi ei saa. Ja meie tahame ju oma aega õhtul koos veeta, ka seda tuletame neile koguaeg meelde, ikka proovime mina-sõnumit kasutada aga no nii lootusetu tunne tuleb peale, kui nad ainult vastu naeravad.
Ilmselt mängib rolli ka see, et nad on üleväsinud? Tihti ei õnnestu neid päeval magama saada või jäävad tavapärasest hiljem ja õhtul hakkab ka kõik hiljem peale, lõpuks on alles kell 23 vaikus ja nad magavad. Aga see on meie jaoks liiga hilja sest oleme ise ka juba päris läbi selleks ajaks.
Mis nipiga me nad ikkagi saame nii, et me ei peaks käima igal õhtul pahandamas ja neid nö lahutamas? Täitsa nõutuks võtab...
Tänan!
Kasvatate oma peres kaht last, kes kipuvad õhtuti magama jäämise asemel pikalt omavahel mängima ja naljatlema. Nii venib uinumise kellaaeg päris õhtusse, mis on teile ja abikaasale ning kindlasti ka lastele endale üsna väsitav. Sooviksite nõu, kuidas lapsi rahulikult pahandamata ööunele saada.
See on väga hea, et olete püüdnud jälgida unehügieeni (rahulikud tegevused vahetult enne und, hämaram valgus jms) ning seadnud sisse kindlad igal õhtul korduvad unerutiini tegevused (pesemine, unejutu lugemine ja musid-kallid). Need on põhilised asjad, mis toetavad ja soodustavad magama jäämist ja nendega peaks kindlasti jätkama. Edasi tasub mõelda, mis võivad olla muud mõjutajad laste õhtusele kõrgele ärksuse tasemele.
Kui muidu on õhtused uinumised sujunud rahulikumalt, kuid erinevust olete märganud just viimastel nädalatel, võiks mõelda selle aja sees toimunud muutustele. Suvi kipub olema aeg, kui elu käib pisut teises rütmis kui tavapäraselt. Päevad on pikemad, õhtud on valgemad, veedetakse pikemalt aega õues mängides, külastatakse sõpru, üritusi. Enamasti jäävad lapsed lasteaiast või -hoiust pikemalt koju ja vanematel endal on mõnel nädalal puhkus. Kõik need on suured erinevused igapäevasest sisseharjunud rutiinist. Kui harjumuspärane lõunauni jääb vahele, võivad lapsed tõesti olla üleväsinud, mille tõttu on õhtune rahunemine raskem. Hilisem lõunauni võib jällegi viia selleni, et lapsed ei ole veel õhtuseks magamamineku ajaks väsinud ja ei suuda selle tõttu uinuda. Hilisem uinumine tähendab sageli ka hilisemat hommikust ärkamist, mis soodustab hilisemat lõunaund või selle vahele jäämist. Selliste muutuste juures on laste õhtune ärksus täiesti normaalne reaktsioon. Suure tõenäosusega loksuvad õhtused uinumised paika koos tavapärase rutiini taastumisega (lasteaias käimine, regulaarne lõunauni jne). Praegu võite proovida mõelda, kas lapsed on õhtuseks magamineku ajaks väsinud või võiks proovida seda aega pisut hilisemaks lükata. Kasu on kindlasti igapäevasest õigeaegsest lõunaunest ja sellest, kui elevamad tegevused jäävad päeva esimesse poolde ning õhtud on pigem rahulikele mängudele, tegevustele.
Lisaks tavapärastele elurutiiniga seotud muutustele võiksite meenutada, kas ehk pereelus ei ole toimunud midagi märkimisväärset, mis võiks kogu pere õhkkonda mõjutada. Näiteks vanema tööleminek või töövahetus, lähedase kaotus, vanemate omavaheline tavapärasest pingelisem suhtlus, kellegi pikem külaskäik, haigus vms. Lapsed on tundlikud n-ö õhus hõljuvale ärevusele ja pingele, mis sageli väljendub tavapärasest erineva käitumisena. Sellistes olukordades vajavad lapsed aktiivset kuulamist, tunnete peegeldamist ja toetust.
Saan aru, et pikad õhtud on vanematele rasked ja väsitavad. Loomulikult vajvad vanemad aega paarisuhte jaoks ning puhkust päevamelust. On täiesti mõistetav, et lõpuks ka vanemad ärrituvad ja ei suuda rahulikuks jääda. Lastele tasub seda kõike selgitada, mida te olete juba minasõnumeid kasutades püüdnud teha. Kindlasti tasub jätkata aktiivse kuulamise ja minasõnumite kasutamist (lähemalt saate lugeda siit http://sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/). Sellele lisaks uurige ka laste enda käest, mis nende arvates võiks aidata kergemale uinumisele kaasa. Las nad pakuvad välja lahendusi, mille hulgast saate koos mõelda ja valida, mis töötaks ja mis mitte.
