Saan aru, et olete vanemana mures, justkui teie laps ei kuuleks/kuulaks teid. Kuna probleemi kirjeldus on väga napp, saan pakkuda mõningaid üldiseid arusaamu ja mõtteid, kuidas väikeste lastega rääkida. Samuti eeldan, et olete oma lapse puhul välistanud füüsilise kuulmisprobleemi.
Et saada lapse tähelepanu, võiksite minna tema juurde, kükitada tema tasandile, et saada lapsega pilkkontakt. Kindlasti ei tööta kaugelt/teisest toast muuseas rääkimine või hüüdmine. Kui laps on mänguhoos, ei pruugi ta tõepoolest kuulda, kui talle midagi räägite,- seega võite lisaks kükitamisele ka last näiteks õlast puudutada, nimetades samal ajal lapse nime. See tagab, et laps vaatab teile silma, saavutate pilkkontakti ja siis saate rääkida oma soovist või ettepanekust lapsele. Siis ta tõepoolest suunab oma tähelepanu teile ja kuuleb teid.
Kas ta teid ka kuulab,- see juba teine teema. Kuidas vanemana olla mõjus/mõjukas ja samal ajal mitte tarvitada võimu, saavutamaks oma tahtmist? On juba asju, millle üle kaheaastane põnn saab tõesti täiesti ise otsustada- näiteks: kas soovin praegu banaani või ei, või soovin hoopis õuna.
Teisalt on asju, mille üle pigem otsustavad vanemad, näiteks: läheme kõik koos õue jalutama (mitte, et kas sa soovid ka kaasa tulla?), nüüd on uneaeg, söögiaeg, jne.
Kui teile tundub, et laps justkui ei kuula/kuule teid, võib üheks põhjuseks olla ka lapse segadus, ta ei tea lihtsalt, mida valida.
Lisaks eelnevale on märgiline ka suhtlemisviis, kuidas te lapsega räägite, kuidas oma soove/ettepanekuid sõnastate. Mõjukas, ent lapse vajadustega arvestav lapsevanem kasutab suhtlemiseks minakeelt. Lugege sellest viisist lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
