Tere!
Mul on kaks last 2 aasta ja 8 kuune tütar ja 1 aasta ja 2 kuune tütar. Mure siis suuremaga ja alles tekkinud või süvenenud oleneb kuidas keegi seda võtab. Nimelt kui väiksem sündis eelmine aasta võttis suurem ta mulle üllatuseks väga rahulikult vastu. Nädal aega ta beebiga ühte tuppa ei jäänud jooksis mul sabas ja ei puutunud teda üldse. Nädala pärast julges õega juba jääda ka ühte tuppa aga teda ei puutunud. Kui väike oli kuu vanune puutus teda ainult minu juures olekul. Minule oli see hea ei pidanud teda ekstra jälgima ja sain kindel ta peale olla. Üldse on ta mõistlik laps olnud. Hakkas ka potil käima peale õe sündi kohe ilusti. Ühesõnaga polnud meil väiksema kojutulekuga mingeid armukadedus hooge ega midagi hullu. Nüüd kui väiksem hakkas käima on suurem hakkanud kuidagi nagu tõrjuvamalt suhtuma. Vahest ütleb ilusti, et ma ei taha sinuga mängida ( suurem siis kõnelt väga osav ja kiire arenguga olnud) ja kui väiksem seda eirab siis ta tahab lüüa ja just pähe. Õnneks ta teab, et lüüa ei tohi ja teeb seda õrnalt aga siiski. Olen püüdnud igatepidi rääkida ikka ei mõju mitte kuidagi kuigi ta ise kinnitab, et jah ta teab , et lüüa ei tohi. Siis on mure sõna kuulamise ja allumisega. No teeb risti vastu pidi minu ütlustele noh näiteks sõiduteed ületamisel ta veel targutab, et vaata emme siin ei ole ju autosid. Mind ajab see hulluks lihtsalt. Kõige hullem ongi see, et ise ta saab aru, et teeb valesta aga ei nii nagu mina teha palun ka ei saa. Ma ei tea kas see on ehk vanuselik iseärasus või mis aga no nii ka ei saa, et ta teeb ainult seda mis talle kõlbab.
Tegelen mõlemi lapsega ka päeval individuaalselt ja tähelepanu puudust nagu olla ei tohiks. Olen tal ka küsinud nüüd just paar päeva tagasi küsisin, et kas kõik on hästi ta vastas jah . Minu küsimuse peale kas tal on hea meel , et tal õde on vastas ka jaatavalt. Miks siis ta nii käitub?
Ta käis sügisest juuni alguseni lasteaias ja hetkel kodune. Kas asi võib olla selles? Ta ise loomulikult väidab, et igatseb lasteaeda. Kodus soovin ma teda aga hoida septembrini. Kuidas ma taga käituma pean?
Suured tänud vastamast.
Teil on kaks last ning kui esiktütar oli pooleteise aastane, sündis perre noorem õde. Olite toona mures, kuidas võib muutunud olukord mõjuda, - armukadedust ent ei tekkinud ning kõik sujus. Nüüd, mil esimene laps on pea kolmeaastane, on muutunud ta käitumine teile kohati vastuvõetamatus, - laps on hakanud õde lööma, samuti vaidleb teile vastu (ei kuula sõna, ega allu).
Olen teiega täiesti nõus, tegu vanuselise iseärasuse, ehk lapse arenguga seotud eripäradega. See, et laps noogutab teie jutu peale, saades justkui aru, et õde ei tohi lüüa- ja siis jälle teeb seda...on seotud tema aju arenguga. Väikestele lastele tulebki selgitada, rahulikult, korduvalt, päevast-päeva- milline on kohane käitumine. Hea on teada, et nad tõepoolest unustavad selle ära (mitte ei tee nägu, justkui ei mäletaks), mida vanemad neile räägivad, nende mälu võimekus ei ole veel selline, et asjad pikalt meeles püsiksid.
Millega võiks arvestada, siis sellega, et tegelikult ei ole kolmeaastane veel suur laps (mis siis, et ta on õe sünnist saadik vanema lapse rollis ning on suutnud juba terve õppeaasta lasteaias käia!) sageli ei suuda ta end veel selgelt sõnadega väljendada (eriti oma tundeseisundeid, vajadusi) ning seetõttu läheb käiku kehakeel.
Ka meil täiskasvanutena võib (aegajalt) raske tulla toime oma negatiivsete tunnete kontrollimisega, saati siis väikelapsel! Nad reageerivad impulsiivselt ja vanemate roll on neile anda tunnete sõnavara ning oskused, kuidas tunnnetega kohaselt toime tulla.
See, et laps on hakanud käituma ebakohaselt (vaidleb, teeb risti vastupidi teie poolt soovitule jne), viitab tema eakohasele arengule, mina arengu etapile. Nii katsetatakse oma mina piire, kaugele saab minna lubatava ja mittelubatava käitumise osas ning vanematena tuleb teil oma nõudmistes, piiride panekul olla selge ja konkreetne.
Andke talle lihtsalt ja lühidalt teada (kehtestate), et: "Ei löö õde! See on valus!". Vajadusel kuulake oma last, aidake temal tugevatest tunnetest välja tulla ning siis saate uuesti selgitada, millist käitumist ootate, milline on sobilik käitumine.
Kuulamise- ja kehtestamisoskustest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Andke alati positiivset tagasisidet, kui lapsel midagi õnnestub ja ta käitumine ning tegevused, oskused, teadmised rõõmustavad teid kui vanemat. Teadlikult märgake ja tooge välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest (õdedevahelistest) suhetest. Samuti pakkuge ka edaspidi suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Püüdke iga päev teha (kasvõi 20 minutit) koos midagi, mis just lapsele meeldib, selleks küsige temalt, mida ta täna soovib oma erilise ajaga, sina-mina ajaga ette võtta! (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie kahe aasta ja kaheksa kuu vanune piiga vajab mõlema vanema poolset jagamatut tähelepanu ja turvaliste piiride seadmist.
Lõpetuseks julgustan teid tulema Gordoni Perekooli koolitusele, tõhusad vanemlikud oskused on abiks nüüd ja edaspidi! Algavate gruppide kohta leiate infot: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Samuti on abi erinevatest kaasaegse kasvatuse käsiraamatutest- isiklikult soovitaksin lugeda Isabelle Filliozat raaamatut: "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat".
