Laps on neli kuud ja mõned päevad peale, vana. Ta on sünnist saadik olnud veidi rahutum, kui beebid tavaliselt, kuid umbes 3,5 kuuselt ja natuke varem tundus mulle, et laps hakkab n.ö edasi arenema- naerab palju, on lõbus, oskab ise magama jääda, öösel magab ilusti ilma ärkamata jne. Olin juba päris rõõmus. Nüüd, ca 2 nädalat olen ma üsna meeleheitel, sest lisaks sellele, et öösiti magab ta max 2 tundi järjest ja siis nagu kellavärk ärkab iga tunni tagant üles kuni söögikorrani, ta ka nutab väga palju ja hüsteeriliselt. Vanniskäigud, mis peaksid olema mõnusad lõppevad suure nutuga ja söök on ainus rahusti. Peale ärkamist on beebi rahutu ja viril. Mõnikord peale und max 20 minutit rõõmus ja siis hakkab virisema ning lõpuks kõvasti nutma, kui koheselt ei asu tema nutule lahendust otsima, aga sageli ei aita ka see. Tundub nagu oleks võimatu last maha rahustada, kusjuures ei ole tegemist gaasidega, mis sellise nutu põhjustab. Samuti on ta muutunud rahutumaks, päevauned on lühikesed (sellest ilmselt ka rahutus ja närvilisus) ja meeleolu on üleüldiselt pigem halb. Ma olen tänaseks juba päris paanikas, et kas lapsel on äkki midagi närvidega ja kas kõik on ikka normaalne.
Teie rõõm ja meelerahu, mida lapse kasvades kogesite, on nüüd kadumas. Olete välistanud tavapäraselt gaasivaludega seletatud nutud ja rahutu une, kuid muud seletust lapse nutule ka ei näi olevat. Kuigi lapsed on väga erinevad, on siiski omane, et lapse kasvades pikeneb öine uneaeg ja laps on ärkvelolekul järjest aktiivsem ja rõõmsam. Tõepoolest, arvestada tuleb ikkagi ka sellega, et lapsed on väga erinevad, mõnel on närvisüsteem tundlikum, osad magavad rahutult, reageerivad muutustele toidus või päevarutiinis ning samuti võivad lapsed olla väga tundlikud ka ema meeleoludele. Ja ikkagi võib olla nii, et ühed nõuanded rahututele lastele ei sobi teistele. Igaks juhuks lisan, et lapse nutu korral on hea, kui reageerite pigem kohe, et lapse saab tunda kontakti teiega ja turvalisust. Samas püüdke vältida teda toiduga rahustamist, va kui tal on nälg ja on saabunud söögiaeg. Kui miski ei viita, et lapsel oleks janu, külm või palav, märg või muul viisil ebamugav, siis püüdke lihtsalt olla tema läheduses, võtke sülle, rahustage teda näiteks rahuliku ja vaikse häälega. Kõik muud abinõud tulenevad sellest, kui on teada, mida laps veel vajab ja mis teda vaevab.
Ma arvan, et kõige mõistlikum on, kui räägite oma tähelepanekutest ja muutustest oma arstile. Tema oskab kiiremini välja selgitada, kas on põhjust muretseda, mida jälgida, mida teha. Kindlasti aga tasub jälgida toitumist ja lapse enesetunde seoseid. Vahel aitab ka päevikupidamine, et leida seoseid igapäevastes rutiinides (une- ja ärkvelolekuajad jt olulised tegevused) ja muutustest, märkides üles ka lapse enesetundele viitavad tähelepanekud, et leida seoseid, millal laps on rahulikum või rahutum. Nii saab ka arst teid paremini aidata.
