Tere taas. Oleme nüüd 1,6 aastased,aga tunne on et asjad lähevad iga päevaga hullemaks. Me ei söö ise. Püüan õpetada,aga siis visatakse kahvel või ludikas lihtsalt käest. Potil ei käi. Proovin,aga ta istub kas või tund,aga ei midagi. Ja nüüd on kõige suurem jama. Kui kusagile ei lase,siis on selline kisa lahti,et inimesed vaatavad aknast välja ja tulevad juurde küsima ,mis juhtus. Jube häbi on. Liivakastis ta ei taha mängida. Õues olles käib mööda majade uksi joostes. Sõnaotseses mõtes. Kui tuleb koju minna või kyi tahab tee peale joosta ning kui ei lase oh seda kisa siis. Mida teha. Selline tunne,et ära õue mine. Toas on sama asi,aga siis ma ei tee välja. Õuez olen proovinud ,et ütlen,et lähen ära. Kui nurga taha lähen,ei tee ta sellest väljagi ning läheb ja teeb ikka seda,mida teha tahtis. Ma tean ,et on selline aeg ja vanus,aga siiski äkki on midagi,mis aitaks.
Olete mures, sest teie 1,6aastane laps ei söö ise lusikaga, ei oska potti pissida-kakada ning avaldab karjudes vastupanu, kui püüate talle piire seada.
Nagu ka ise kirjutate, on lapsel selline vanus, kus ta püüab maailma avastada ning vajab arenemiseks võimalust aktiivselt tegutseda (nt joosta). Loomulikult tuleb teda takistada, kui olukord võib olla lapsele ohtlik, ning luua võimalusi turvalistes tingimustes maailma avastamiseks.
On mõistetav, et te soovite, et laps õpiks suuremat iseseisvust, näiteks lusikaga söömine ja potil käimine. Siiski areneb iga laps omas tempos. Seda tempot tuleks austada - see tähendab, et kui laps ei ole veel valmis potil käima, siis tuleks oodata, kuni ta on saavutanud vajaliku küpsustaseme. Teile on varasemas kirjavahetuses antud nõuandeid-nippe, kuidas potitreeninguga alustada – soovitan neid nippe ikka sihikindlalt järgida, kuid varuda potitreeningu jaoks palju kannatust.
Te olete pea iga kuu kirjutanud ning tunnustan teid, et soovite otsida abi ja nõu, mis aitaks lapse kasvatamisel. Seetõttu soovitan teil pöörduda psühholoogi või pereterapeudi vastuvõtule. Järgnevalt lingilt leiate nii tasuta kui tasulisi võimalusi psühholoogiliseks nõustamiseks: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/. Lisaks rääkige lapse arenguga seotud küsimustest alati avatult ka oma perearstiga või pereõega – nemad saavad juhendada, mida edasi teha või kuhu pöörduda.
