Tere,
mina olen natuke mures oma 5 a tüdruku pärast, võibolla ei peaks aga siiski. Mõnikord läheb ta kodus endast nii välja, et tõmbab toolid pikali, siis loobib mänguasjad mööda tuba laiali, pärast on ise väga õnnetu ja hakkab nutma. Siis võtan ta sülle ja rahustan maha, ta saab ise aru küll, et käitus inetult, palub vabandust. Elame koos vanaemaga, kui mina keelan last, siis vanaema sirutab käed lapse poole ja hakkab kohe teda lohutama. See on viinud nüüd selleni, et laps lööb ka vihahoos vanaema. Võibolla on see normaalne, et 5 a ei suuda oma emotsioone veel kontrollida. Kusjuures lasteaias on ta väga rahulik ja sõbralik teiste lastega.
Te olete mures oma tütre käitumise pärast: vahel hakkab ta vihahoos toole ümber lükkama, mänguasju loopima ning lööb oma vanaema. Lasteaias on ta rahulik ning sõbralik ning te ei tea mida mõelda – olete kahevahel, kas on normaalne, et 5-aastane ei oska veel oma tunnetega teisiti toime tulla.
Kui viieaastane laps ei suuda oma pingetega teisiti toime tulla, siis on normaalne, et ta püüab seda käitumises välja elada. Ta loobib toole ning mänguasju – alustuseks võiksite selle asemel anda talle padja, mida ta suurte käeliigutustega saaks taguda. Lõpp-eesmärgiks võiks olla siiski õpetada last tema emotsioone sõnadega väljendama. Selle aluseks on see, et te vanemana suudate taluda ja heaks kiita nii lapse negatiivseid kui ka positiivseid tundeid. Kui näete, et last midagi häirib, siis sõnastage talle tema tunne: “Sa oled pettunud, sest ... “ või “Sulle meeldiks hoopis...” Viha juhtimisel on üldiselt reegel, et mida varem vihal sabast kinni saada, seda parem. See kehtib ka laste puhul: mida varem märkate lapse tunnet ja aitate seda sõnastada, seda väiksema tõenäosusega paisuvad tunded suureks tormiks.
Kirjutasite, et võtate peale vihahoogu nutva lapse sülle ning aitate rahuneda. Julgustan seda ka edaspidi tegema! Kui ta on maha rahunenud, siis soovitan last aktiivselt kuulates välja uurida, mis tema rahulolematuse põhjuseks oli ning miks tekkis vihahoog. Aktiivse kuulamise kohta saate täpsemalt lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lugesin teie kirjast välja, et teil on lahkhelid vanaemaga piiride seadmise küsimustes. Teile tundub, et vanaema püüab teie seatud piire tühistada (sirutades käed lapse poole ja lohutades). Oluline on, et laps teaks, et igal pereliikmel on oma piirid. Kui teie kehtestate oma piire, siis on teil täielik õigus seda teha. Arvatavasti püüab vanaema sekkuda sellesse viisi, kuidas te piire seate – kuna tema piiridest ei astutud üle, siis temal on kaastunne lapse suhtes ning ta püüab lohutada. Üldiselt arvan, et lihtsaim viis seda küsimust lahedada oleks pereterapeudi/perenõustaja abiga (Tallinnas leiate terapeuti siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ ning üle Eesti siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
). Lisan ka lingi tasuta piiride seadmise e-koolitusele: http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html
Lisan lingid kahele sarnasele teemale e-nõustamiskeskkonnast – ehk on ka need teile abiks:
