Tere! Mu 4 aastane laps hakkas paaniliselt kartma putukaid, eriti sääske, sest nad imevad verd. Kodus ta nt üksi teise tuppa või teisele korrusele ei julge enam minna. Ja kõige hullem on magamaminek. Mitte midagi ei aita, ei aktiivne kuulamine, seletamine ega riidlemine. Oleme pakkunud talle erinevad variandid - võrk ukse ette jne, midagi ei sobi. Me oleme täitsa hädas, see variant, et istume või magame temaga koos ei sobi, kuna kuu aja pärast perre sünnib teine laps. Olen juba mõelnud rahustite peale, kas pean pöörduma psühholoogi või psühhiaatri juurde? Või äkki sobib mõne teraapia vms? Oleme täitsa hädas, õhtul lõpuks nutame mõlemad.
Viimasel ajal kardab teie 4- aastane laps putukaid. Olete eriti mures, sest peagi on perelisa oodata ja teile tundub, et lapsega koos magamine ei ole seepärast võimalik.
4 eluaasta paiku elavad lapsed justkui fantaasiamailmas. Reaalsus ja tegelikkus on sassis ja piirideta. Lapse kujutlusvõime areneb ja töötab intensiivselt. Kõik, mis on peas olemas, on lapse jaoks olemas ka tõeliselt. Erinevaid hirme tuleb ette päeval ja sageli segavad need ka ööund. Kui arenguline iseärasus langeb kokku näiteks olukorraga, kus sääsk hammustab ja see tekitabki valu ja tüütut sügelust ja mõnikord tulebki ka veri välja, siis võibki juhtuda, et laps hakkab sääski ülemääraselt kartma. Hoogu lisab ka juhuslikult kuuldud täiskasvanute jutt, et sel aastal on sääski väga palju ja nad on eriliselt tüütud vms. Lapsed, kelle peres on teisigi suuri muretsejaid, võtavad hirmud ja liigse muretsemise üle üsna kiiresti. Lisaks, kuna ootate beebit, siis on suur tõenäosus, et laps tajub, et vanemate ja eriti teie, kogu tähelepanu ei kuulu temale. See muudab lapse erinevate olukordade suhtes tundlikuks ja hirmud tekivad veelgi kergemini. Laps on hirmul (usun, et sääsehirm, on vaid paljude teiste sisemiste hirmude suunatud väljendus), teie olete hirmul, et teine laps on kohe- kohe sündimas ja te ei tule olukorraga toime, laps tajub teie pinget, mis muudab ta veelgi tasakaalutumaks jne.
Teie poolt kirjeldatud olukorras lapsele rahusti andmine ei ole mõistlik. Rohtude osas tuleks kindlasti eelnevalt konsulteerida lastepsühhiaatriga. Usun üsna kindlalt, et võti olukorra lahendamiseks peitub teis endas. Teil on veel vähemalt kuu, et vähendada teadlikult iseenda stressitaset, leida endale meeldivaid tegevusi, lõõgastuda, pühendada aega endale ja nautida olukorda. Kui teie stressitase alaneb, vähenevad ka teie 4-aastase lapse hirmud. Olge ise julge, ja näidake, et sääski ei pea kartma. Ärge üritage last n.ö. ära rääkida, et ei ole ju hirmus. Pigem tehke tüütute sääskede peletamisest tore mäng, mida ise mängite ja näete, et peagi tahab laps sedasama teha. Valmistage ilus kärbsepiits või võtke “võlupõõsa” küljest “võluoks”, millega neid peletada. Kui sääsk hammustab, siis pange peale ilusast karbist “võlusalvi”, mis hammustuse kiiresti parandab.
Muutuse loomine eeldab täiskasvanu kannatlikkust, meelerahu ja aega.
