Minu kolmas laps on saanud 1,5aastaseks ja on hakanud ilmutama oma iseloomu. Ei ole sellist last varem kohanud ja ei tea, mida teha.
Nimelt, ta tundub täiesti süüdimatu. Ja kohati küllaltki agressiivne, kuid mitte viha ega jonniga.
Näiteks eile õhtul oli selline situatsioon.
Panen puhast pesu kuivama. Tema mängib omaette. Vanem vend vaatab lõbusat multikat ja naerab. Rahulik meeleolu. Temal hakkab äkki ka "lõbus". Lõpetab mängimise ja tuleb minu juurde kiljuma. Selline hästi kõva läbilõikav kiljumine. Seletan talle rahulikult, et see ei ole ok, sest on õhtune aeg ja naabrid tahavad rahus olla, oleme meie ka tasa jnejne. Et vaadaku ka lõbusat multikat. Kui emme lõpetab oma kodused toimetused, siis mängime koos. Tema kiljub ja siis naerab, kiljub ja naerab. Räägin ise sosinal juba ja näitan "viipekeeles", et peab tasa olema. Kiljub nii kõvasti, et mul silmist lööb sädemeid. Naerab, kui riidlen.
Siis viisin ta teise tuppa voodisse ja ütlesin, et kui tahab kiljuda, siis kiljugu omaette. Ise läksin teise tuppa. Tuleb voodist välja, ikka kiljub täiesti kõrist ja naerab. Räägin, et ei tohi, oleme toas, meie ei ole õues, siin peab tasa olema. Madala ja kurja häälega räägin. Sõbralikult räägin. Mänguliselt räägin. Proovin igat moodi. Olen isegi päris-päris hirmutavalt kuri. Viin teise tuppa jne. Proovisin kõike. Isegi tutistasin, kuigi pole seda kunagi teinud. Selle peale ta naeris! Ja jätkas tegevust. Võiks ju arvata, et tutistamine on alandav või misiganes õudne asi lapse jaoks, aga mitte tema jaoks!
Olgu veel lisatud, et ta saab jutust üldiselt väga hästi aru (kui tahab!). Ikka lapsed on lõbusad ja müravad, see on meil igati lubatud asi, kui on sõbralik müramine, aga see kiljumine oli tal meelega ja ta teadis, et mängib mu närvidega. Lõpuks ignoreerisin teda, aga see ka ei aidanud. Ikka kiljus ja naeris edasi. Lõpuks hammustas. Siis riidlesin, et hammustada ei tohi ja seletasin. Ei saanud aru. Naeris ja kiljus edasi. Lõpuks võttis pesurestilt mõned märjad pesud ja hakkas nendega maas püherdama. Lasin tal seda teha, sest vähemalt enam ei kiljunud. Siis mingi hetk jätkas oma mängu, mis tal ennist pooleli jäi.
Jah, ma saan aru, et temal oli võib-olla mingi mängutuju. Aga nii ka ei ole, et emme üldse koduseid majapidamistoimetusi ei tee, kui tema kisama hakkab. Et muudkui jooksen ta meele järgi. Ma ei ole ühegi oma lapse järgi sedasi jooksnud ja ei kavatse tema puhul ka teha nii. Vanemad lapsed on sõnakuulelikud olnud väiksest peale, see poleks nende suhtes aus. Kui olengi pidanud nendega haruharva pahandama, siis saavad vähemalt kolme korraga aru ja lõpetavad ikkagi tegevuse. Pärast tunnevad end süüdi ja tulevad ise kallistama või vabandama. Aga tema jätkas ja jätkas ja jätkas ja veel naeris näkku. Ei mingit süütunnet.
Selliseid sarnaseid erinevaid situatsioone on iga päev olnud viimasel ajal. Olen mõelnud, et küll üle läheb. Näiteks kallab piima põrandale, ise naerab. Viskab söögi maha, naerab (selline jube psühhopaadi naer, silmad kilavad, hahahhaha - sa emme korista nüüd). Või maadleb vanema venna pikali maha, ise naerab, vend nutab. Istub konkreetselt pähe, kui keegi pikutab diivanil, ise naerab. Taob pähe, tõmbab mul pükse alla. Tõmbab juustest, ise naerab. Olen teda proovinud ühe korra vastu hammustada, õrnalt. Et teaks, mis tunne on, kui teisele valu teeb. Ei tee väljagi, naerab. Olen viinud teise tuppa rahunema. Ei toimi. Lõpetab tegevuse siis, kui ise tahab.
Aga eilne pani mind tõsiselt mõtlema, et sel lapsel on vist küll mingid häired. Muidu ikka eitasin probleemi, et see on normaalne, ta on lihtsalt temperamendiga laps. Ma ei taha enam tema käitumist ignoreerida, sest kindlasti on midagi, mida saan ära teha, et temast ei saaks "tõeliselt kasvatamatut jõmpsikat". Ei piisa sellest, kui ütlen, oioioioioi mis paha lugu juhtus või et oioioi nii ei tohi teha, sest on aiaiai valus jne. Aga see pakub talle nalja hoopis! Praegu veel antakse andeks, et ah, ta ju nii pisike alles, las lõbutseb.
Võõraste juuresolekul on pigem eeskujulik. Avalikul mänguväljakul näiteks. Kiidetakse, et nii arukas ja tark poiss. Seltskondlik. Rõõmsameelne. Kodus paneb puslesid kokku, ehitab legodest igasugu maju ja torne. Räägib 15-20 sõna. Tahab ise riidesse panna juba. Sööb ise. Joob tassist. Õpib potilkäimist. Magab päeval ja öösel väga hästi.
Aga... on lähedaste suhtes kiuslik, vägivaldne jms. Ma ei julge temaga eriti avalikku kohta minnagi. Hirmus mõeldagi.
Mis raamatuid soovitate lugeda...?
Minu teised lapsed ja suguvõsa ja tuttavate lapsed on kõik n-ö head lapsed. Minu pesamuna käitub nii halvasti. Käitub halvasti minuga, oma isaga, vanaemaga, venna ja õega. Olen nii mures. Varsti hakkab sõimes käima. Proovipäeval juba käisime, kus oma rühmas kõige noorem. Näha oli, et teeb kõigile tuupi, kui tahab, st on kõigist üle. Lisaks pole tal mingit hirmutunnet. Ronib kõrgele, hüppab alla ja isegi, kui saab haiget, siis naerab ja proovib uuesti. Ronib kolmerattalise sadulale, kõigub seal maa ja taeva vahel, siis hüppab pea ja käed ees suure kaarega, püüab diivani tabada. Ise nii õnnelik, ka siis, kui tabab maad. Kuigi keelan ja seletan, siis ikkagi proovib uuesti. Aitab see, kui panen "ohtlikud" asjad ära. Tavaliste toolidega suudab ka hirmsaid trikke teha. Nagu adrenaliinisõltlane?! Tahaks suunata teda õigele teele, enne kui hilja. Mitte ei taha, et see õudus süveneks. Enda arvates olen juba kõike proovinud, aga võib-olla on veel mingeid häid nippe. Ette tänades, Murelik.
Teid häirib ning hirmutab teie 1,5 aastase poja käitumine, mida kirjeldate agressiivse ning vastutustundetuna. Olukord on teie jaoks uus ning te soovite välja mõelda, mida teha. Poiss on teil kolmas laps, kuid käitub kahest eelmisest lapsest erinevalt: ta on usaldavam ja kontaktiotsivam, katsetab rohkem oma võimeid (nt kõrgelt alla hüppamine, tassi maha loopimine) ja väljendab ennast intensiivsemalt (nt kiljub ja hammustab).
Laps püüab end teile kuuldavaks ja nähtavaks teha kõvasti kiljudes. Ta otsib kontakti, tal on soov olla märgatud. Teile ei meeldi õhtusel ajal kiljumine, sest te mõtlete naabrite peale. Mis teie sees toimub, kui laps kiljub ja on õhtune aeg? Teie sisimas võib olla näiteks häbi ja hirm, mida naabrid teist mõtlevad. Seda sama tunnet väljendage lapsele: “Ma saan aru, et sa tahad minuga suhelda, minu lähedal olla/minuga mängida, aga ma ei taha, et sa ütled seda mulle karjudes, sest mul on kohutavalt häbi, kui mõtlen sellele, et naabrid kuulevad seda kiljumist”. Seda nimetatakse enesekehtestamiseks mina-sõnumitena. See tähendab, et väljendatakse ebasoovitavat tegevust, oma tunnet ja reaalset tagajärge (antud juhul näiteks rikutud meeleolu, suhtluse vähenemine naabritega jmt). Täpsemalt saate lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
Lapse naermine teie keelamise peale võib väljendada seda, et ta ei mõista keelamise põhjust - milliseid tundeid ja tagajärgi tema käitumine teis esile kutsub - ning lisaks, et ta nii väga otsib ja loodab teie kontakti, arvates, et kiljumise ja naermisega ta selle saavutab.
Pooleteistaastane laps katsetab ja uurib oma võimeid, ta ei hammusta ega löö selleks, et haiget teha, vaid kuna ta ei mõista seost oma teo ja teise kannatuse vahel.
Kirjutasite, et teie kaks vanemat last on iseloomult teistsugused. Laste iseloomud võivad tõesti olla erinevad. Oma panuse võib anda ka üldine elukorraldus. Mis oli teie peres või teie endaga teisiti, siis kui vanemad lapsed olid imikud ja väikelapsed? Ehk oli teil nende jaoks rohkem aega? Või hoopis saite olla väiksemaga kauem kodus kui vanemate lastega?
Laps väljendab oma agressiivsust, ning teie ootate temalt kahetsust, süütunnet. Ma arvan, et 1,5 aastaselt lapselt süütunnet tahta on liiga palju. Pahanduste vältimiseks on kõige parem, kui te ei jäta alla 4 aastast last järelvalveta. Tema aju ei võimalda teha vahet heal ja halval ega pidurdada oma tegutsemisimpulsse. Alla 4 aastane ei suuda end süüdi tunda väljaspool täiskasvanu pilku. Mainin, et laste süüdistamist ja alandamist on oluline vältida, et kujuneks nendega hea suhe ja koostöö.
Kirjeldasite igapäevaseid situatsioone, mis on teile vastuvõetamatud: laps kallab piima maha, viskab söögi põrandale, maadleb vanema vennaga, taob pähe, kisub teil pükse alla, tõmbab juustest, hammustab. Enamik neist käitumistest väljendavad tema püüdu maailma kontrollida ja oma võimeid katsetada. Selles vanuses lastele on väga oma võimete piiride tundma õppimine. Piima maha valades, katsetab ta oma kallamise võimet ning teie reaktsiooni. Hammustades uurib samuti teise inimese reaktsiooni – kuid ta ei püüa sihilikult teisele valu põhjustada. Vahel tegutseb laps tõesti vägivaldselt ja üritab jõudu näidata – siis, kui ta ei suuda end veel sõnade abil väljendada ning peab appi võtma kehalise jõu.
Sellistes olukordades saate õpetada oma lapsele nägema olukorda ka teise inimese vaatevinklist: küsida koos venna käest, mida vend tunneb, kui teda pikali lükatakse või hammustatakse. Te saate kirjeldada oma tundeid, kui laps teeb midagi, mis teile ei meeldi. Siiski ärge oodake, et nii väike laps suudab need sõnad oma tegevusse integreerida ning järgmine kord end paremini kontrollida. Väikelapsed elavad olevikus, nad ei suuda sõnalisi korraldusi pikalt meelde jätta. Empaatia õpetamine on vajalik justnimelt seetõttu, et te soovite, et teie lapsest kasvaks teistega arvestav ja mõistev, mitte vägivaldne inimene.
Küsisite, mida saate ära teha, et teie lapsest ei kasvaks “tõeliselt kasvatamatu jõmpsikas”, nagu sõnastasite. Lisaks enesekehtestamisele mina-sõnumitena, ning lapsele järk-järgult aja jooksul empaatia ja suhtlemisoskuste õpetamisele, mida ma juba mainisin, on väga oluline püüda mõista lapse vajadusi. Ehk ongi tema läheduse-, suhtluse- ja avastamisvajadused vanematest lastest suuremad? Lapse vajadusi saate uurida teda aktiivselt kuulates (tema tundeid sõnastades ning tema öeldut oma sõnadega järele korrates) – praegu on ta veel väike, kuid mida suuremaks ta kasvab, seda lihtsam on pidada temaga avatud dialoogi nii enda kui tema tunnete ja vajaduste kohta. Laps tahab, et tema vajadusi märgataks ning aktsepteeritaks. Minu arvates näitab seda teie kirjas lugu sellest, et kui te lubasite tal mahakistud puhaste pesudega mängida, ise seda pealt vaadates, siis ta rahunes ning läks mõne aja pärast tagasi omaette mängima.
Kui soovite olla piiride seadmises tõhusam, siis soovitan vaadata perekeskuse selleteemalist e-koolitust: http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html
Pooleteiseaastase lapse tegude tagamaade mõistmiseks soovitan raamatut: “Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat”, autoriks on lapsepsühholoog Isabelle Filliozat.
Öeldakse, et laps julgeb oma pahameelt väljendada nendega, keda usaldab. Te kirjutasite, et ta käitub väljakutsuvalt ema, isa, vanaema, venna ja õega. Ta julgeb väljendada oma tundeid ja vajadusi, ka ebameeldivaid. Ta lihtsalt ei oska neid väljendada rahumeelsemal viisil.
Vahel hakkavad lapsed väljakutsuvalt käituma ka siis, kui tajuvad perekonnas või vanemal pingeid. Vahel juhtub ka seda, et laps väljendab oma käitumisega ühe pereliikme teadvustamata hoiakuid või jäljendab mõne pereliikme käitumist. Juhul kui siin kirjas jagatud nõuannetest ja lugemissoovitustest ei ole aja jooksul suurt abi, ja soovite uurida, mis teie peres täpsemalt toimub, siis saavad teile abiks olla pereterapeudid. Tallinnas: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/ või üle Eesti: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/.
