Käisime pojaga soojal maal. Seal oli selline vahejuhtum, kus oli rannas koos lastega vahupidu. Minu väga aktiivne poiss võttis sellest osa ning hüples koos teise suurema poisiga rõõsamlt vahu sees. Hoidsin kogu aeg tal silma peal. Ühtäkki vaatan, et poissi pole. Hakkasin teda kiiruga otsima. Ta oli läinud vahu seest läbi teisele poole. Kui mina sinna läksin siis oli tema jällegi teisele poole liikunud. Niimoodi otsisin teda võibolla paar minutit, kuni sain ta lõpuks õnnelikult kätte. See oli väga hirmutav nii mulle kui lapsele. Ta nuttis ja oli paanikas. Nüüd koju tulles on tal sellised hirmuhood. Küsib, ka kodus olles, emme kus sa oled? Isegi kui olen teises toas. Ja nii mitu korda päevas. Väljas olles läks tegi sõbraga ümber maja tiiru rattaga, tagasi tuli nuttis kõvasti, et kus ma jäin, kuigi olin maja juures. Ja saan aru, et see kõik on hirmust, et ta jääb jälle üksi või kaob ära. Ta ei julge enam kuhugi ise üksi jääda ega minna ilma minuta. Kuidas sellest halvast kogemusest ja hirmust lahti saada? Tänud ette!
Soojamaareisil koges teie laps (ja ka teie) tugevat ehmatust, mis väljendub ka tänasel päeval suurenenud hirmukuses. Laps vajab pidevat kinnitust, et olete olemas/olete läheduses ning ta keeldub üksinda jäämast ning midagi iseseisvalt tegemast, mis nagu aru saan, varem nii polnud.
Kindlasti oli kogetu lapsele hirmutav, oma osa andis kindlasti ka võõras keskkond, emotsionaalne foon ja teie enda väljendatud (või lapse poolt tajutud) tugevad tunded.
Vanemana saate aidata oma last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks hirmu naeruvääristamist, vähendamist, või loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida (kui loobuda õues käimisest, siis see vaid süvendaks hirmu, kuna soodustaks vältivkäitumist).
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on juba väljendanud, et ta kardab teie kadumist, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Soovid õues koos sõbraga mängida, aga ei julge minna, sest kardad, et mina kaon ära?" Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ning juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus õue minema (abivahendid- miks mitte ka näiteks õue kaasa võtta mõni lapse lemmikmänguasi, mis sisendaks talle julgust (ka mõmmi saab õues hakkama!), jne.- julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu, ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures (näiteks vaatate koos õues, kuidas teised lapsed jalutavad või mängivad koos teiste lastega st. ilma emadeta).
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, ma mõistan su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb või pahane).
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
Ta ei julge enam kuhugi ise üksi jääda ega minna ilma minuta. Kuidas sellest halvast kogemusest ja hirmust lahti saada? Tänud ette!