Igal pool kirjutatakse, et peab lapse probleemi ära kuulama, olema mõistev ja toetav, empaatne jne.
Aga kuidas seda teha kui oled lihtsalt väsinud oma elust ja enam ei jõua? Olen 4 aastat korralikult magamata lapse öiste ärkamiste pärast, nüüdseks on tekkinud juba unehäired - tahan magada, kuid ei saa magama jääda. Lisaks sellele aastatepikkune vaimne vägivald ema poolt, kellel lõpuks diagnoositi skisofreenia ning pidevad süüdistused ja enesehinnangu hävitamine abikaasa poolt. Lisaks töölt koondamine peale lapsehoolduspuhkuse lõppu ja uue töökoha puudumine vaatamata korralikule haridusele ja töökogemusele (liiga spetsiifiline eriala).
Tulemuseks ajab mind laps juba oma kisaga närvi, eriti öösel. Olen teda ka tutistanud ja ähvardanud, et emme läheb kodust igaveseks ära. Saan aru, et see on vale, kuid ei suuda enam ennast kontrollida. Igal pool räägitakse, et vanema tass peab olema täis, kuid kuidas ma seda täidan? Ma olen tegelikult päevad läbi kodus, kui laps on lasteaias, aga ei jaksa midagi teha ja ei saa isegi sõbrannadega kokku, sest nad on tööl ja õhtul olen lapsega ja ei saa kuskile minna. Ei julge ka mehe käest raha küsida, käin 5a tagasi ostetud riietega, kosmeetikat ei saa endale lubada, mis väga mõjub minu niigi olematut enesehinnangut. Viimasel ajal aina tihedamini mõtlen oma "eelmisele" elule, kus mul oli tore töö, hobid, sõbrad, ema, normaalne enesehinnang, mees, kes armastas mind. Unistan, et olen jälle seal elus ja olen õnnelik.
Muretsen oma lapse pärast, saan aru, et rikun ta elu ära, vahel mõtlen, et lapse jaoks oleks parem kui mind üldse poleks. Aga olen liiga nõrk inimene, et midagi endale teha.
Olete palju lugenud lapsevanemaks olemise kohta ja oma „tassi täitmise“ kohta, kuid olete siiski oma muredega üksi. Ja muresid on teil on küllaga, lahendusi ei näi aga kuskilt tulemas. Selles olukorras on väga mõistetav, et jaks saab otsa ja vähe sellest, et rõõmu pole, võib ka eluisu kaduda. Kirjutate, et jaks on nii otsas, et kui olekski aega enda jaoks, siis pole tahtmist midagi teha. Sel juhul ilmselt ei aitaks ka üks kord kodunt väljas käimine, sest järgmine päev on kõik mured tagasi.
Kuigi kirja teel abinõusid pakkuda ei pruugi toimida, tahan siiski, et usuksite, et selline olukord ei pruugi lõputult jätkuda ja kindlasti on võimalik kasvõi mõnd pealtnäha pisiasja muuta. Iga suurem muutus saab alguse esimesest sammust.
Teie loost jääb silma, et te ei saa toetuda ka mehele, lapse isale. Kirjutate, et ta on hävitanud teie enesehinnangu. Ka raha enda tarbeks ei julge küsida. Siit kerkib väga oluline teema, millega tegeleda ja see on teie suhted mehega. On ju loomulik, et töötuks jäädes vaadatakse üle pere rahaasjad, vajadused jagatakse midagi ümber. Jah, võib olla on see raske, kuid olukord, kus te ei julge abi küsida räägib paljust muust, samuti süüdistused. Kas oleks võimalik, et te ise hoiduksite sellest, et ei lase oma enesehinnangu kahjustada? Kas suudate ise mõelda, et see, kes te olete ja millisena end näete põhiolemuselt ei olene sellest, et olete hetkel töötu, kui laps öösiti nutab, ema on haigestunud või kui mees ei ole mõne asjaga rahul. Teie võite siiski end ise väärtustada ega tunda süüd kogu kuhjunud olukorra pärast. Küll aga võite võtta vastutust selle eest, et ei lase end süüdistada ja otsite mehe dialoogi asjades, mis kogu pere ühise toimimiseks vajalikud on. Ka mees on ju pereliige ja osaline selles, et teie jaks otsa ei saaks. Ja asi pole selles, et tema käib tööl ja teie praegu kodune – ka see on pereühine asi, kuidas tulla toime vanematena koos ja kuidas teie suhe toimiks nii, et te ei peaks kartma muresid jagada.
Kui tõesti tunnete, et ei suuda ennast kuidagi aidata ja isegi mehega koos teemasid üles võtta, siis kindlasti ei tähenda, et peaksite jääma abita. Olenevalt teie enda valikust, võib kasu olla psühholoogist, paariteraapiast, arstist või psühhiaatrist, kellega koos väsimusest ja masendusest üle saada, et siis hakata olukorrale lahendusi leidma. Samuti võib abi olla mõnest sugulasest, peretuttavast, kes kasvõi ajutiselt on teile toeks. Ja lõpuks tasub kaaluda ka sotsiaaltöötaja abi, kes teab veel võimalusi, mis teie perele sobiks.
Praegu võib olla vaja teie kõrvale kedagi, kes aitab leida üles mõnd teeotsa, mida olete kaotamas. Seetõttu ei pruugi teile sobida „tassi täitmise“ tavalised lahendusi, nt aega ja puhkust iseendale, meelelahutus sõbrannadega – praegu vajate otsest abi, seejärel suhte toimimist mehega, siis olete jälle valmis leidma tööd ja olema piisavalt hea lapsevanem.
Kuid nagu öeldud, alustage kasvõi ühest sammust. Kui keskendute kogu probleemipuntrale korraga, siis see näib liiga suur tükk ja jaks ei käi sellest üle. Esimeseks sammuks sobib kasvõi üks telefonikõne kellelegi, kes teid ära kuulaks, nõustaja juurde aja kinnipanek, jutuajamine mehega, ühine perega koosolemine, välja jalutamine minemine, kodus mõne kapi korrastamine vms. Kui iga päev võtate plaani ühe tegevuse, siis see on juba väga hea. Asjad võivad hakata liikuma.
