Loen teie kirjast välja teie hirmu, et te ei saa lapsega ja praeguse elukorraldusega hakkama. Vaatamata positiivsetele asjadele, et teie lapsel on kindel päevakava, korralik toit ja ema kohalolu, tunnete igapäevaselt siiski, et lapse käitumine on teile mõistetamatu ja kohati üle jõu käiv. Veedate üksikemana lapsega palju aega koos, kuid lapse turvalisuse ja läheduse vajadus ei paista sellele vaatamata olevat täidetud. Te kasutate piiride kehtestamiseks kindlat päevakava, keeldusid ja füüsilist karistamist. Probleemideks on, et laps ei järgi teie kehtestatud piire ning on liiga rahutu, et õhtul uinuda. Peale selle tunnete end ülekoormatud ja abituna.
Alustan sellest, et füüsiline karistamine (tutistamine, laksu andmine) ei ole sobiv kasvatusmeetod. See mõjub lapsele alandavalt. Karistamine tekitab lapses hirmu ning trotsi – mida suuremaks ta kasvab, seda keerulisem on seada piire jõumeetodil. Kui olete otsustanud, et te enam ei kasuta laksu andmist, sakutamist ega muud alandamist, siis on oluline, kuidas saavutada ise sellist sisemist rahu, et te ei ärrituks lapse peale. Selleks peaksite olema kontaktis oma tunnete ja vajadustega ning teadma, millised lapse käitumised on eakohased ning millised lapse vajadused võivad olla rahuldamata.
Teie laps on sellises vanuses, kus tal on vaja uurida avastada ja seda peamiselt läbi erinevate tegevuste. Kui ta jookseb õues eest ära, siis ta tegutseb oma vajaduse järgi maailma avastada. Te püüate tagada lapse turvalisust, keelates teda: “Ära jookse”. See ei toimi hästi, sest lapse aju on ehitatud nii, et selline käsk juhib tema tähelepanu justnimelt jooksmisele. Palju rohkem mõjub see, kui sõnastada soovitav tegevus korralduse kaudu - see tähendab mitte kasutada sõnastuses eituse vormi. Öelda näiteks “Stopp. Jää seisma”. Väga oluline on meeles pidada, et lastele tuleb korraldusi tihti üle korrata ja seda igas uues olukorras uuesti – sest lapsed elavad olevikus. Hetkel, kus on oht lapse turvalisusele (näiteks ta jookseb autoteele), siis tuleb ta ise kinni püüda ja ära tuua, ilma seejuures riidlemata ja alandamata. Laps on pettunud, kui te tema meelest takistate ta püüdlust ennast joostes arendeda ja maailma avastada. Pettumus on normaalne ja seda tuleb lubada lapsel ka väljendada. Seetõttu võiksite lapse tundeid sõnastada – näiteks “Sa oled pettunud, et ma ei luba sul joosta”. Kui laps sellises olukorras teid lööb, siis kehtestage ennast nii: “Mul on valus, kui sa lööd. Lüüa ei tohi.” Olge oma korraldustes järjekindel ja rahulik. Kuidas jääda rahulikuks, kui lapse käitumine teid vihastab? Esimene asi, mida teha, on püüda sügavalt sisse ja välja hingata, nii et väljahingamine oleks võimalikult pikk ja korrata seda hingamist mitu-mitu korda. Kui olete ise suutnud rahuneda, siis ehk näete, et laps ei püüa teid meelega vihastada, vaid väljendab oma vajadusi. Kui tahate mõista, millised vajadused ja tegevused on lastele normaalsed ja eakohased, siis palun lugege raamatut “Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat”, autoriks on lapsepsühholoog Isabelle Filliozat. Seal raamatus on vastused nii mõnelegi teie küsimusele ning väga selged nõuanded, kuidas selles vanuses last mõista, toetada ning kuidas ise selle kõigega hakkama saada.
Teil on mure, et laps on õhtul küll väsinud, kuid ei suuda sellegipoolest uinuda. Kas teie laps on millegi pärast rahutu ja tunded on tema üle võimust võtnud? Rahuneda aitab tal see, kui te ise olete rahulik, teete talle massaaži, räägite temaga, kallistate. Kui laps on üleerutatud, siis on uinumine raske ja võtab kaua aega.
Teile endale soovitan teha pinge maandamiseks hingamisharjutusi (nippe leiate siit: http://raulpage.org/stress/leevenda32.html), lisaks rääkida oma muredest lähedastega ning kindlasti otsida abi perearstilt/psühhiaatrilt, kui tunnete, et alanenud meeleolu, ärrituvus, jõuetus vmt. segavad teie elukvaliteeti. Palun ärge lapse peale karjuge, samuti ärge sakutage ega ärge andke laksu. Psühholoog või psühhiaater saavad aidata teil saavutada suuremat enesekontrolli juhul, kui seda on oma jõududega keeruline teha.
|
