Minu 8-aastane tütar on väga impulsiivne laps, kel kodus käivad tujud üles-alla, aga samas koolis on ta korrektne ja keskendunud. Kodus aga võtab kõike nii traagiliselt. Kohe, kui miski ei vasta tema visioonile, siis hakkab kohe ütlema "Ma olen nii loll", "Ma tahan, et te annaksite mind lastekodusse", "Olen klassis kõige rumalam" - tegelikult on läbinisti viieline ja akadeemiliselt võimekas, "Miks ma üldse pidin sündima, kui mu elu läheb nii halvasti. Ma tahan, et poleks kunagi sündinud" - vastuseks olukorrale, kus ta tahtis ise jahu kaussi valada, aga kogemata tegin seda mina jne. Ehk iga väike asi viib teda endast välja, laias plaanis on tal pealtnäha ok - peresuhted, sõbrad, koolis hakkamasaamine jne.
Murekohti on meil kaks:
1) Kas peaksime muretsema või on tegu nn katkise küpsise sündroomiga, kus väike asi on ettekäändeks, et sisemine pinge välja elada? Tavaliselt on ta endast tõsiselt väljas u tunnike ja siis on jälle hästi ja ta ütleb, et ta ei tea, miks ta niisuguseid asju ütleb.
2) Kuidas me peaksime reageerima ja mida ütlema? Oleme proovinud aktiivset kuulamist, aga sellest pole kasu - temaga on vihapurske hetkel võimatu suhelda ja ükskõik mida küsida, siis vastused on stiilis, et nt nentimisele "Ma näen, et sa oled ärritunud" tuleb vastuseks "ahaa, te peate mind lolliks ja rumalaks lapseks"? Ehk soovin teada, mida konkreetset oleks kõige targem öelda.
Teile teeb muret tütar, kes on väljaspool kodu hästi toimetulev, seltsiv ja rõõmsameelne, kuid kodus ajuti täiesti teistsugune - impulsiivne ja tujukas. Soovite teada, kuidas tema nn traagilistele väljaütlemistele peaks reageerima ning kas on põhjust tütre pärast muretseda.
Just nagu te väga täpselt väljendate, peab laps väljaspool kodu olema kogu aeg „keskendunud“ ja „korrektne“. Sellele tasakaaluks vajab laps kohta, kus tunda end vabalt, kus ta saab välja elada endasse kogunenud pinged, nn „auru välja lasta“. Võite olla rahul ja end tunnustada, et teie lapse jaoks on kodu selline turvaline koht. Kui teie tütrel on enamasti kõik korras ja ta tunneb end hästi, siis võib tõesti olla tegemist sellega, et näiliselt tühistel ajenditel paiskuvad ajuti välja lapsesse kogunenud pinged, mis põhjustavad ebaadekvaatselt tugeva reaktsiooni pisiasjadele ja lausa teatraalse sõnakasutuse. Teie laps võib olla taolisi väljendeid lauseid kuulnud/lugenud/näinud meediast või eakaaslastelt ning võib neid kasutada jätkuvalt, kuna näeb teie reaktsioonist, et need lähevad teile südamesse. Pidage silmas, et teie reaktsioonid tema poolt öeldule võivad nn toita tema taolisi väljaütlemisi, ta võib end tunda nagu näitleja, kes saavutab publiku kaasaleamise. Tegu võib olla ka tähelepanu puudusega, mida laps sedaviisi hangib.
Kuna olete lugenud hulga vastavat kirjandust ja sarnaseid teemapüstitusi, ei suuda ma ilmselt teile öelda midagi väga oluliselt uut. Jälgige, et te oleksite piisavalt oma tütre päralt, tunneksite siirast huvi tema vastu, oma tegude ja sõnadega last alati tunnustaksite, toetaksite, julgustaksite ning välja ütleksite, et ta on teie jaoks armastatud just sellisena nagu ta on. Parim, mida saate teha, on jääda ise lapse tundepuhangute korral rahulikuks ning toetavaks. Kui teile tundub, et tegu on ülepaisutatud afektiga, mida laps ise näib nautivat või meelega võimendavat, siis proovige mitte sellega kaasa minna. Ärge laske end tõmmata vestlusesse-vaidlusesse selle üle, mida te olete talle eelnevalt korduvalt ja selgelt väljendanud või mida ta ilmselgelt ise teab. A la „Ma olen nii loll“ – „Ei ole, sa oled tark. Sul on koolis väga head hinded“. Selle asemel võite küsida „Kullake, sa tead, et sa ei ole rumal. Kas sul on mingi mure, millest tahaksid rääkida?“ Kui taolised otseküsimised tekitavad lapses tõrke, siis proovige saada tema mõtete, tunnete ja hirmude kohta infot tasapisi, usaldusliku vestluse käigus. Taolised vestlused tekivad kergemini, kui lapsega koos üks-ühele aega veeta ning rääkida talle oma mõtetest, tunnetest, hirmudest, ebaõnnestumistest jne – näitamaks, et ka teie olete inimene oma puuduste ning nõrkustega, ning et on OK end avada. Kui ta saab oma pinged välja rääkida ja sõnadesse panna, siis jääb ehk taolisi tujutsemisi vähemaks. Veel soovitan teil sõnastada selgelt oma piirid – öeldes, et sellised tema poolt kasutatud sõnad ja väljendid teevad teile haiget, et taoline tujutsemine on teie jaoks väsitav ja meelsamini teeksite temaga koos midagi toredat või vestleksite millestki muust.
