Mure selles, et poeg ütleb mulle päevas u 10 korda, et Ta armastab mind. Varasemalt oli kombeks Tal õhtul voodis teha head ööd kalli ja siis ukse peal lehvitasin veel ja siis Ta ütles, et emme ma armastan Sind. On rõõm muidugi kuulda last seda ütlemas aga hetkel on asi läinud sinnamaale, et see näitab Tema teatud hirme või ebakindlust ja ma ei oska Teda aidata. Hommikuti oleme koos, läheme lasteaeda või viin ema juurde- ise päeval tööl. Õhtuti Ta mängib oma õega nv on kas issi juures õega või meie juures kodus ja tihti käivad ka minu elukaaslase kaks last meil ( 5- ja 7- aastane.) Ta saab piisavalt tähelepanu, kiidetakse, mängime koos lauamänge, ehitab klotsidest huvitavaid linnu, siis alati käin vaatamas. Vanaema käib temaga linnas kinos, minuga käinud muuseumides, loeme, õde mängib temaga kooli, harjutab tähti ja numbreid jne. Koguaeg on majas trall ja melu. Tal on lõbus teiste lastega koos.
Teine asi, mis olen täheldanud, et kui päeval rohkem tegevusi, siis öösel sonib ja elab päeva uuesti läbi ( näiteks palub kiigele hoogu teha unes). Lapse isa ütles, et Tema juures olles Ta ka ei lähe meetrit Temast kaugemale. Töötava emana ehk peaks leidma rohkem aega Temaga kahekesi tegevusteks, kus Ta ei tunneks konkurentsi? Olen ka rääkinud ja öelnud, et Ta ei peaks muretsema, et ma ei armasta Teda. sest see ei muutu kunagi. Teinekord pean neid korrale ka kutsuma, kuid laps ei saa eeldada, et ma koguaeg ainult hellitan- rumaluste puhul tuleb ka noomida ja suunata, kuidas käituma peab.
Läbisaamine eksabikaasa ja praeguse elukaaslasega hea ja probleemivaba. Ainuke koht, mida teinekord tunnen on see, et poeg on selline rahulik ja elukaaslase poisid aktiivsemad, et Ta on pinges, kui nad meil on- muretseb, et Tema mänguasju lõhutakse ja ei koristata ära ja üldse, et peab jagama. Kuidas ma saan süstida oma poega kindlust, et ma armastan Tema alati ka siis, kui on pahandus ja, et Ta ei muretseks- sest hetkel on see armastuseavaldamine üle piiri läinud.
Lapse üks inimlikke baasvajadusi on armastusvajadus, ta vajab verbaalseid ja mitteverbaalseid kinnitusi endale olulistelt inimestelt, et ta on neile kallis ning teda aktsepteeritakse just sellisena, nagu ta on. Ka teie kuueaastane poeg pole erandiks.
Nagu ise välja toote, tunnete, et tema teile korduvalt kinnitamine, et ta oma emmet armastab- võib viidata tema ebakindlusele. Mis võib teie lapse elus toimuda sellist, et ta peaks justkui pidevalt teile kinnitama oma tundeid? Saan aru, et elate kärgperes, teie ja tema ellu on lisandud uus mees ning tema lapsed. See on suur muutus ja vajab kohanemisaega ning pigem võiksite emana arvestada, et see olukord võibki teie pojas tekitada ebaselgust ja ebakindlust. Lapse alateadlik hirm jagada teid uute lastega...see võib olla täiesti teema. Ka teie uue elukaaslasega harjumine/tema omaksvõtmine võtab aega, isegi aastaid- siinkohal on suurim roll ja vastutus suhete arenemisel just teie elukaaslasel.
Toote ise välja, et peaksite ehk enam leidma aega tegeleda lapsega üks-ühele. See on väga hea mõte, iga laps vajab sellist sina-mina aega, kus vanem jagab oma jäägitu tähelepanu vaid talle, tehakse asju, mis just lapsele oline...see annab sõnumi, et olen oluline! Sama võiks pakkuda ka teie uus partner (näiteks ülepäeviti).
Tegelikult on leitud, et kui lapsevanem leiab igal õhtul 15-30 minutit aega, et see jäägitult lapsele pühendada, täidab see nö lapse armastusekarika, täidab ta kindlustundega (pluss vanematepoolsed igapäevased verbaalsed kinnitused, et oled mu armas poeg, jne) ning siis ei ripu laps kogu ülejäänud õhtu vanema küljes, lastes temal omi vajadusi rahuldada/toimetusi teha (sest tema armastuse- ja kuuluvusvajadus sai rahuldatud).
