Tere.
Aasta ja rohkem tagasi läksin lahku lapse isast.laps on hetkel 5 aastane.viimane aasta kui lahus oleme olnud, olen läbi teinud põrgu.peale mitmeid kordi vägivalda,otsustasin end kokku võtta ja asja ametlikuks ajada.pöördusin pärast viimast kallale tulekut turvakodusse elama koos oma lapsega.kuna mees on oma käitumiselt ahistav,jälitav,psüühiliselt ebastabiilne pidime enda ohutuse nimel end kaitsma. Sai oma teenitud karistuse vägivallatsemise eest,läks aga asi hullemaks.hakkasid tulema ähvardavad sõnumid,kuna ta ei saanud meid kätte.pöördusin ka nendega politseisse,kus ette ei võetud kohe midagi,vaid asi läks menetlusse.päev hiljem juhtus kohutav tragöödia, minu lapse isa valas mu vanemate maja bensiiniga üle ja süütas selle põlema.vanemad pääsesid kergemate vigastustega.hetkel viibib lapse isa kinnipidamisasutuses. Hetkel, kui ta on kinni, tunnen natuke end kergemalt ja saan vabamalt ringi liikuda.ei pea kogu aeg seljataha vaatama. Minu pöördumine aga,et kuidas vóib see olla mõjunud minu lapsele? Keda ma kogu hingest olen tahtnud säästa sellest. Lugu on pikk ja sellest võiks veel pikalt rääkida siin,lausa raamatu kirjutada...
See, mida teie ja teie laps on pidanud üle elama, on äärmiselt ebaõiglane, lubamatu ja inimõigusi jalge alla tallav. Loodan siiralt, et saate nüüdseks alustada puhtalt lehelt, - vahel on selleks vajalik kolimine eesti teise otsa, leida uus elukoht ja töö (muuta identiteeti).
Küsite, kuidas võib koduvägivald, kodust põgenemine turvakodusse, ema hirmu ja valu pealtnägemine, vanavanemate kodu põleng, teadmine isa vangistusest jne. - mõjuda teie viieaastasele lapsele?
Nagu nimetate, olete tahtnud last kõigest toimunust säästa...paraku on olnud laps selle kõige sees, osa sellest ja saanud paratamatult kahju/mõjustatud. Teie laps on saanud trauma ja seda ei saa eitada ega pehmendada. Traumatiseeritud lapsed on kas depressiivsed ja kinnised, endassetõmbunud, ärevad, agressiivsed, trotslikud, ülivalvsad ja madala enesehinnanguga. Nad kannatavad unehäirete, õudusunenägude all, keelduvad voodisse minemast. Nende frustratsioonitaluvus on madal, neil võib esineda probleeme õppimisega või arenguline mahajäämus. Umbes kolmandikul traumatiseeritud lastest diagnoositakse posttraumaatiline stressihäire (PTSD).
Küll on aga asju, mida saate tänasel päeval oma lapse heaks teha!
Esiteks- tuleb teil hoolitseda iseenda eest. Nagu teie laps, olete ka teie traumatiseeritud ja vajate kogu toimunu läbitöötamiseks ja edasiseks heaks toimetulekuks abi väljastpoolt. Kui teie olete stressis ja segaduses, ei saa te olla piisavalt hea ema oma lapsele. Turvatunnet saab pakkuda vaid vanem, kes tunneb end ise turvaliselt; enesekindlust õpetada vanem, kes ka ennast nii tunneb jne jne. Seetõttu peate te oma "tassi taas täis saama", ehk enda eest hoolitseda laskma!
Samamoodi võiks teie lapsega töötada mõnda aega vaimse tervise spetsialist, olgu see siis lastepsühholoog, kriisinõustaja või loovterapeut.
Kuna ma ei tea, kus te elate, panen siia erinevates linnades saada oleva tasuta abi võimalused, mida soovitan teil kindlasti kasutada!
Vaadake: Tallinna Perekeskus (Tallinna elanikele tasuta) - psühholoogiline nõustamine, kriisinõustamine; Eluliin (tasuta telefon ja nõustajate vastuvõtt)- depressioon, sõltuvused, vägivaldsed suhted jne.; Arengukeskus Avitus- tasuta psühholoogiline nõustamine.
Tartu Laste Tugikeskus osutab tasuta psühholoogilist abi Tartu linna lastele ja nende vanematele. Teenindakse ka lapsi ja peresid väljastpoolt Tartut.
Lisaks on kõikides Eesti maakondades/linnades Rajaleidja keskused, kus samuti saavad psühholoogilist abi oma piirkonna inimesed.
Soovin teile rahulikku ja rõõmsat tulevikku!
