Meil on kaks poega, üks saab varsti 5-aastaseks ja teine seitsmeseks. Suurema pärast oleme veidi mures ega suuda ise välja mõelda, kuidas saaksime teda aidata. Ta on iseenesest üks väga tore poiss, ääretult tark ja uudishimulik. Aga üks keeruline asi on tema juures see, et ta tahab alati võita ega mõista, et üks inimene ei saa kõiges kõige parem olla. Kui ta ei võida, läheb ta täitsa hulluks. Ta viksub põrandale pikali (ka avalikus kohas), vehib rusikatega, mõnikord süüdistab teisi sohitegemises, karjub ja nutab läbisegi ja rahustamine/rahunemine on väga raske.
Seda ei tee ta ainult kodus oma perega, vaid ükskõik kellega mängides, sportides vms. Ja sealt saab alguse see, et lasteaias teised poisid hakkavad tema üle üsna õelalt nalja tegema.
Laps on ka muidu väga impulsiivne, vihastab kergesti ja viha lahtub ka kergesti. Ta ei kannata, kui tema kallal sõbralikultki noritakse või nalja visatakse. Tema parim sõber on tüdruk, aga ta ei julge temaga enam palju lasteaias suhelda, sest ta ei talu laste tavalist normislaulu, mis tüdrukuga sõbrustamise peale tuleb.
Teda ärritab ka see, kui plaanidesse tulevad ootamatult mingid muutused, isegi, kui need on väga väikesed ja positiivsed. Nt kui minna talle lasteaeda vastu 10 minutit kokkulepitust varem, et jõuda kiiremini koju või kuhugi midagi toredat tegema. Esimene hetk on talle täitsa talumatu, laine lööb üle pea, laps näost tulipunane ja vehib.
Natukese aja pärast rahuneb ja on väga osav oma tundeid analüüsima ja aru saama, et ta reageeris üle jne, ja ta ka naudib tegelikult südamest seda, mis see veidi muutunud plaan kaasa tõi. Aga just see üks hetk... see on täiesti vastuvõetamatu talle.
Oleme proovinud teda suunata esmalt rahulikult sisse-välja hingama või teda ärritava olukorra üle hoopis nalja tegema jne. Kodus proovime koos teha. Aga ta ei taha ega suuda sel hetkel ja seda "teooriat", et kuidas oleks parem käituda, ta enam isegi ei taha kuulata, sest ütleb, et ta on seda kõriauguni juba kuulnud. Aga sel ühel hektel ta seda rakendada ikka kohe kuidagi ei oska.
Mida me saaksime omalt poolt teha, et teda aidata?
Kui üks 7-aastane lasteaialaps ei oska veel kaotada ja seda raskelt üle elab- ei olegi see nii ebatavaline (juhtub teiste lastega ka!), ent kuna juba sügisel ootab teda koolitee, võiksite panustada veelgi lapse emotsionaalse toimetuleku oskuste omandamisse.
Kõik, mida siiani olete teinud, on suurepärane! Pean silmas just enda rahustamise võtteid, nende igapäevast harjutamist. Kui poeg nimetab, et ta on juba tüdinenud rahunemisjuttu kuulamast, võiksite proovida teha temaga kokkulepe, n. et leiate mingi oma signaali, salasõna vm, et ei peaks jälle vajalikul hetkel meelde tuletama (laps tunneb siis, et saab ise hakkama!) ...vaid teete kokkulepitud märgi ja see meenutabki lapsele, et nüüd on siis sügava hingamise koht!
Õpetage last kaotusega toime tulema – lohutamine (oh, pole hullu) või kritiseerimine (sellise piripilliga ei tahagi keegi enam mängida) ei aita last pettumuse korral. Sõnastage lapse pettumustunne ja julgusta mingi hetk uuesti proovima. Aktiivne kuulamine on siinkohal teie parim abimees! Lugege aitamisoskustest lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Püüdke alati jääda ise rahulikuks, toetavaks -ja teadmine, et see on tema arenguperioodile (oma osa ka impulsiivsusel) omane reaktsioon (ei talu kaotust), ja sellest kasvatakse välja+ oskused, võiks olla teilegi abistav.
Lasteaiaõpetajate panus võiks olla rühmas lastele sallivuse teema ülesvõtmine/tegelemine- mis mõttes narritakse, kui poiss ja tüdruk on sõbrad!?
Kirjeldasite, et laps ei talu, kui tulevad mingidki muudatused päevakavasse, rutiini. Seegi on paljudele lastele omane, vajadust turva- ja kindlustunde järele pakub just teadmine, et asjad käivad just nii, kindlas järjekorras, kindlal ajal. Mõistlik on muutustest pojale varakult teada anda, et ta jõuaks nendega harjuda ning kohaneda. (Võibolla oleks kasulik, kui juba kevadel või suvel käite lapsega tema tulevases kooli ja klassijuhatajaga kohtumas- see ennetaks suuremaid muutustega kaasneda võivat stressi).
Tunnetega paremaks toimetulekuks, nö repertuuari laiendamiseks võite leida ideid psühholoog Angela Jakobsoni loodud "Tugevate tunnetega toimetuleku kaartidest", vaadake: www. vianaturale.ee e-poest, seal on ka emotsioonide kaardid tunnete tundmaõppimiseks.
Loodan, et saite ideid, kuidas oma vahva pojaga edasi toimetada!
