Mu 1,3 aastane poiss on nagu vâike metsaline.Tal on meeletul tâhelepanu vajadus ja kui selja keerad teeb koheselt pahandus.Ei mingit sōna kuulamist.Ma saan aru et avastab maailma aga see juba liiast mida tema tema teeb.Kasvatan teda ùksi ja ma ei saa teda koguaeg ka løbustada ja klouni mângida.Takkapihta teda ei huvitagi mángimine.Kolab,turnin,kisub asju ja teeb mis heaks arvab.Hea tooniga ráákimine ei aita ja siis kisangi pidevalt või annan vastu náppe,tutistan ōrnalt vōi annan pepu peale laksu.Kas see on õige lâhenemine?Mul on sellest pidevast háâle tōstmised regulaarsed peavalud ja tōsine tüdimus.Kuidas saab emadust nautida kui ta ainult piriseb,jonnib,midagi ei sobi ja sóna ei kuula?Mul igasugune tuju teda kasvatada láinud.Vahel mótlen et ei taha teda ùldse.Annaks âra ja pōgeneks.
Saan aru, et olete juba viimase piirini kurnatud ja peas keerlevad äärmuslikud mõtted. Mul on hea meel, et siia kirjutasite ja siiski lahendusi otsite. Ma usun, et te ei jääks ise rahule, kui tõesti lapsest loobuksite ja olukorrast põgeneksite. Kuid mõistan, kui raske on teil ise taluda oma praegust seisundit.
Kui te olete mõistnud oma raskusi, siis edasi usun, et näete ka seost iseendas toimuva ja lapse käitumise vahel. Nii võib ju olla, et mida rohkem te ärritute ja karistate, seda rohkem on poiss hirmul ja teeb üha uuesti midagi lubamatut. See omakorda ei võimalda teil talle positiivset tähelepanu pakkuda, sest olete pahane. Lapsed tunnevad ja kajastavad oma käitumises vägagi selgelt vanemates toimuvat. Vihastel vanematel on agressiivsed lapsed, pidevalt muretsevatel vanematel ärevad lapsed, pidevas peretülide ja pinges olukordades olevatel lastel on käitumis- ja õpiraskusi jne.
Teie konkreetsel küsimusele vastates, mis on õige lähenemine, väidan, et mistahes karistamine on mõjub lapsele hirmutavalt ja alandavalt ning soosib seda nõiaringi, mida eelnevalt kirjeldasin. Laps vajab rahumeelset ja empaatilist kohtlemist, et õppida mõistma teiste piire, kontrollima oma käitumist. Teisel eluaastal ei ole lapsele veel jõukohane omaette mängida, suur katsumus on isegi veidi aega emast eemal olla, ta ei oska veel oma vajadusi verbaalselt väljendada ja vajab tõesti pidevat kontakti nii füüsilist kui emotsionaalset. Kuid see peab olema eelkõige turvaline, st ilma igasuguse hirmuta. Üks soovitus mida tahan teile jagada on leida kasvõi veidigi sellist koosolemise aega, kus teil on mõlemal hea olla ja jagaga talle siis lähedust, kallistage, mürage, võtke ta lihtsalt sülle ja kaissu jne. peaasi, et poiss tunneks, et on teile väga kallis ja tähtis. Kogemus näitab, et neil lastel, kes pidevalt pahandustega tähelepanu otsivad on eelkõige puudus ühiselt jagatud positiivsetest elamustest, nii füüsilisest kui emotsionaalsetest paitustest ja turvalisest lähedusest.
Loomulikult tuleks teile kasuks kõik olulised oskused (vt. Suhtlmisoskused KKK), kuidas lapsele piire seada, jonniga toime tulla jm. , kuid praegu näib, et teie enda „tass on tühi“ ja vajaksite eelkõige keelegi toetust ja abi, et vähendada otsest kurnatust ja pakkuda endale midagi toredat, kuid kindlasti oleks oluline ka süüvida sellesse, mis teile veel ema rolli juures raske on ja kust leida iseenda jaoks tasakaalu ja rahulolu. Ma arvan, et pragu võib palju kasu olla näiteks oma mõtete ja tunnete jagamisest keelgi usaldusväärse kaaslasega (sõber, pereliige vm) või pöörduda psühholoogi poole, kelle koos arutleda nende teemade üle.
