Tere, meie peres on kaks last, 4 aastane ja 1, 6 aastane. Probleem on minu jaoks selles, et kui juhtub midagi sellist, mille peale 4 aastane endast välja läheb ( nt peale lasteaia päeva ei sobi üks või teine ja hakkab nutma, saab haiget, lööb ennast ära, kukub, ei taha magama minna vms), siis ei taha ta väiksemat enda- meie juurde. Olen nendega väga tihti üksi, seega pean ka üksi neid olukordi lahendama. Ma võtan vanema lapse sülle ja püüan teda sõnadega ja paitamisega lohutada, kuulata. tema kriiskab, nutab, tal on paha olla. Siis tuleb teine, 1, 6 aastane juurde. Vahest ta läheb eemale natuke, kui palun midag ivaadata, raamatut v mänguasja. Aga tihti ei sobi suuremale ka see. Ta nutab, et ei taha Jutat, tahab minuga üksi olla. Raskem on veel siis, kui väiksem ka juurde tuleb ja tahab sülle, hakkab ka nutma. suurem ei taha koos süles olla ja uus trend on selles, et ka väiksem lükkab suuremat sülest ära. Räägin küll 4aastasele, et teine on väike ja ei saa veel üksi hakkama, tahab ka teda lohutada, kuid see eita, temal on paha olla ja ta tahab minuga üksi olla. Olen nõutu. Kuidas siis rahustada ja lohutada, kui on kaks väikest last, kes vajavad vanemat ja on üks vanem, kes seda teha saab?
ettetänades
Teie 4-aastane laps näib olevat väga nõudlik ja rahutu ja seda eriti tuntavalt peale lasteaia päeva . Ta ütlebki ise just seda, millest asi – ta tahab olla nii teiega kahekesi. Ta on pika päeva lasteaias, peab tulema ise toime, ka igatsusega teiega olla ja õhtuks, kui jaks otsas, vallandubki pahurlus ja nutt. Loomulikult on ta armukade õe peale, kes on saanud kõike seda, mida tema ise nii väga ihaldab. Kui suurem on lasteaias, siis olete teie ju õe päralt ja õhtul nõuab ta kõike, mida on vajanud.
Kuid jah, ega see teile uudiseks pole ja küsimus ongi, kuidas siis toimida, sest mõlemad korraga ei saa ju sülle ja eks vanusest tulenevalt on ka erinevaid kohtlemisi. Küsite kes saaks lohutada teist last? Tundub nii, et peamine mure suuremal lapsel on see, et ta ei jääks kõrvale ja saaks olla just teiega omaette ning seda ei saagi keegi teine asendada. Keegi teine võib muidugi ka aeg-ajalt lastega tegeleda ja jagada koduseid tegemisis, et teiegi saaksite veidi iseenda jaoks aega, kui seda lähedusvajadust, mida suurem vajab just teiega, ei saa teistega asendada. Seepärast on üsna ettearvatav ka, et teda ei lohuta mängima minek ega raamatute vaatamine. Üldiselt ongi nii, et olenemata sellest, mitu last peres on, vajavad kõik lapsed ja nii ema kui isaga üks-ühele suhteid. Algul on enamasti muidugi eriti oluline emaga koosolemised, kuid isa tähtsus suureneb peagi. Seega oleks hea, kui teil jätkuks aega ja energiat selleks, et mõlemad lapsed saaksid selle oma osa kätte ja kasvõi lihtsalt süles olla, kartmata, et keegi seda õigust talt ära võtab. Kui päeval oleks väiksema rohkem, siis varuge kindlasti just selleks ajaks suuremale aega, kui ta lasteaiast tuleb. Samuti tundke huvi, kuidas tal päev kulges, kuidas ta end tundis jne. Ta peab tundma, et on oodatud ja tähtis. Siis jaksab ta taluda, et ka õde saab teie tähelepanu. Kui jonn või pahandus on tulnudki, siis rahustamiseks pole paremat viisi, kui võimaldada lapsel väljendada oma tundeid, peegeldada neid (st kasutage aktiivset kuulamist: nt sa tahaksid olla minuga kahekesi, sest muidu on sul paha olla jne. ). Kui ta kogeb, et võib tunda igatsust, aga ka pettumust, et pole teiega saanud piisavalt koos olla, siis hakkabki kergem. Jätkake seda, mida oletegi teinud (süles hoidmist, paitamist, kallistamist) nii kaua kui ta seda vajab ja enam ei ole „paha olla“. Alles siis on ta nõus minema ka omaette mängima, kui on saanud kätte just talle nii olulise kindlustunde, et olete tema joaks olemas ja kättesaadav.
