Mure seisneb sellest, et mu 5 aastane tütar kardab teisi inimesi. Probleem algas pool aastat tagasi lasteaias. Lasteaias käib sama vana laps kellel käib vend järgi, kuid selle vennaga juhtus kunagi õnnetus ja tal klaassilm. Kui see poiss tuleb oma õele järgi siis on ta nii kaua teises toas, et jumala eest ei peaks teda nägema. Kõik lasteaia peod jäävad ära, sest ta lihtsalt kardab teda ja kardab nii õudsalt, et kui ta teab et on kuskil hakkab värisema. Olen üritanud igatpidi läheneda ja rääkida kuid miski ei aita. Sain ka lasteaia juhataja käest pragada, et kas jääbki nii kestma, et saada laps ravile(väga halvasti öeldi). Lasteaias on laps käinud 2 aastat ja alles pool aastat tagasi hakkas see jama. Ja see jama pole ainult selle vennaga vaid ka teiste meessoost isikutega. Kui keegi tuleb meile külla pole mingit probleemi aga kui ta peab kuskile ise minema on kisa lahti. Isegi kui seal kuskil on inimesed keda teab . Ainult üks nutt nutt. On ka kartma hakanud arste millegi pärast. Röntgen on täielikult välistatud kuigi ometi käis suvel operatsioonil ja siis polnud mingeid probleeme. Mida ma saaksin teha või kas ongi sellises vanuses lapsel see normaalne? Kas ma saan kuidagi aidata sellel mööduda ? Olen üritanud kõike, rääkinud et pole vaja karta. Temal on ainult, et tahab emmet ja emmet. Ja minnes tagasi selle poisi juurde kellel klaassilm siis tõesti oleks sellega abi vaja kuna ma näen kuidas see poiss reageerib sellele kuidas minu laps käitub . Ta on ikka väga kurb . Kuid ometi ta kardab ja ma ei tea miks.
Kuigi tüdruku võõrastamine ja hirm sai alguse seoses kindla juhtumi ja inimesega, näib, et see on praeguseks levinud ka teistesse olukordadesse. Nii võib olla küll, et ajendiks on üks konkreetne sündmus, kui hiljem lisandub veel objekte, mida karta. Sel juhul on tõesti mõistlik proovida lapse aitamiseks vastava spetsialisti poole. Pakun üheks võimaluseks vastavat infot saada: http://www.sensus.ee .
Üldjoontes saab last aidata järk-järgult, alustades väikestest sammudest ja proovides alaguses vähem hirmutavate olukordadega kokku puutudes saada kindlustunnet, et midagi ei juhtu ja tunda suutlikkust oma hirmu üle võitu saada. Kuid jah, seda ise võib olla keeruline saavutada, kuid psühholoog või terapeut saab anda ka juhtnööre, kuidas lapsega toimida.
Kindlasti ei aita aga see, kui last halvustada või riielda Ka hea kavatsus julgustada või anda sootuks vastupidise tulemuse, nt öeldes: ära karda või oled juba suur tüdruk mitte tita vms. Samuti ei soosi tüdruku enesekindlust kui anda talle mõista, et temaga on midagi valesti nagu lasteaiast kuulsite. Pigem aitab suhtumine, et ma saan aru, et sul on raske ja tunneb end ebamugavalt, mõistan sinu hirmu ja mul on hea meel, kui on mõni olukord, kui oled valmis proovima ja tundsid end paremini. Hoiak, et lapse hirm on loomulik reaktsioon arvestades tema sees toimuvat, tema vaatenurgast tekkinud tähendust nähes noormehel klaassilma. Sageli on ärevustel, foobiatel, hirmudel ja nende kestmisel mitu põhjust või kokkulangevust. Näiteks tundlik närvisüsteem, kalduvus muretsemistele (sh vanemate ärevus ja muretsemine, stress), varasemad kogemused, juhtumid, ealine iseärasus jne. Näiteks tuleb tõesti arvestada ka lapse vanust. 5-aastastel on väga eriline ja rikas kujutusvõime ja sageli võib olla keeruline teha vahet fantaasial (mõttes toimuval) ja reaalsusel. Seetõttu võib teie tütrel olla mõni kujutlus, teiste jaoks ebaratsionaalne, kuid tema jaoks päris. Küsite, kas see on selles vanuses normaalne. Tõesti, selles vanuses on tavapärane karta midagi või kedagi, nt pimedust, koeri, ämblikke, arsti, valget kitlit, vett vms. Kui aga neid hirme tuleb järjest juurde, reaktsioonid võimenduvad (kuni paanikahooni) ja kartmised hakkavad juba segama olulisi toiminguid ja igapäevaelu, siis on see enamat kui vaid eakohane lapse hirm, mis vanusega möödub. Kuid täpsemalt oskab ikka öelda konkreetselt teie lapse kohta vastav spetsialist, kellega koos saate oma murele leevendust.
