Pöördun Teie poole murega oma peagi 18 kuuseks saava lapse käitumise osas. Laps tundub iseloomult olema kange ja seetõttu on ka jonn sagedane külaline. Kui ta nõuab midagi (näiteks kommi) ja ma ütlen rahulikult, et praegu ei saa, siis järgneb selle oma pahameele väljendamine jonni läbi. Ma mõistan, et ta ei oska veel oma emotsioone kontrollida ja kuna sõnadega on ka veel raske end väljendada, siis seetõttu teebki ta seda läbi nutu. Aga ta võib nutta vähemalt 15-20 minutit või isegi kauem, minu rahustav jutt ei loe. Tuttavad ütlevad, et peaksin laskma tal üksi nutta ja ise minema teise tuppa tegutsema, aga minu ema süda valutab ja lapsest on ka kahju ning seetõttu ma ei jäta teda üksi, olen koos temaga. Ja ausalt öeldes pärast mõningast jonnimist võtan ta sülle või proovin tema tähelepanu köita mõne tegevusega. Samas ei kaasne nutt alati pärast seda, kui ta oma tahtmist pole saanud. Iga väiksemgi asi ajab teda vahel nutma, kui midagi ei meeldi, siis kaasneb sellega pidevalt nutt. Küsingi nõu, et kuidas ma peaksin lapse jonnimise peale reageerima? Mulle on öeldud, et kui ma ei lase tal üksi nutta, siis ma ei saa temast enam hiljem „jagu“ ja ma olen teda liialt ära hellitanud.
Nüüd on tulnud ka öösiti nutuhood (viimased 2-3 nädalat). Varem kui ta öösiti häält tegin, andsin talle vett juua, panin luti suhu, natuke silitasin ja magas edasi. Aga nüüd hakkab kesköö paiku kõva häälega nutma, teda rahustab vaid see, kui sülle võtta ja süles rahulikult kiigutada. Ent kui tahan sülest maha panna, siis kaasneb sellega tavaliselt jälle nutt. Kuna ta pole sünnist saati olnud eriline magaja, siis ma olen üpris üleväsinud, mistõttu läksin ükskord öösel lihtsama vastupanu teed ja andsin talle piimasegu, et rutem uuesti magama saaks. Nüüd aga olen sellega teinud endale nö karuteene ja laps hakkab öösiti nõudma süüa. Taaskord on mulle öeldud, et peaksin laskma tal nutta, aga minu ema süda ei lase seda teha. Kuigi ma olen nõus, et süüa ta enam nii vanalt ei peaks, sest me pole enam kuude viisi öösiti söönud. Annaksin talle enne uinumist veel putru, et kõhu hästi täis saaks, kuid ta on viimased nädalad väga kehva isuga. Toidud, mis varem maitsesid, neist võetakse heal juhul vaid 1-2 ampsu. Samas on tal siis kõht tühi ja sellega kaasneb ka nutt, aga kui ma midagi süüa pakun, siis seda ei taheta. (Välja arvatud piimasegu). Seetõttu saabki ta enne uinumist vaid piimasegu, aga no kuna päeval sööb kehvasti, siis on öösel kõht tühi. Jah, tal on ühel pool ige paistes, aga no mitu nädalat ei saa ka ju hammaste pärast valu olla?
Samuti on mulle ette heidetud, et laps on liiga minu küljes kinni. Minu jaoks tundub see üsna loogiline, sest ta on sünnist saati veetnud enamuse ajast koos minuga( isa viibib päevasel ajal tööl). Laps jälgib pidevalt, kus ma olen ja järgneb mulle igale poole. Kui ma lahkun hetkeks ruumist, siis ta hakkab mind otsima ja hüüdma emmet. Loomulikult meeldiks mullegi, kui ta oleks pisut iseseisvam, kuid südames loodan, et see tuleb ajaga. Olen lugenud, et klammerdumine võib tulla vähesest turvatundest, kuid ma olen sünnist saadik tema jaoks olemas olnud ning temaga tegelenud, seetõttu ma ei mõista, miks ta nii võib tunda. Samas olen märganud, et kuna ta on tagasihoidlik ja ehk ka pisut kartlik, siis ta vajab vahel julgustamist ja suunamist.
Loodan, et oskate mulle nõu anda, kuidas peaksin toimima. Tahan ju vaid oma lapsele parimat, aga tuttavate etteheited tekitavad minus tunde, et ma olen justkui läbi kukkunud…
Noore emana, oma esimese lapsega, kõike lapse ja emadusega seotut esmakordselt kogedes- on täiesti loomulik olla aegajalt segaduses. Peas keerlevad igasugused küsimused, nagu: mis on mingis vanuses normaalne, aenguga seotud?, milline lapse käitumine on kohane või ebakohane?, kas ma hellitan oma last liialt?, jne jne...
Tahan siinkohal välja tuua, teid julgustada, et tegelikult olete just teie ise oma lapse ekspert- tunnete teda kõige kauem ja paremini, juba poolteist aastat pluss kõhubeebi aeg...seega usaldage ennast, oma sisetunnet lapsega seoses,- ning muidugi on teid toetavad ka erinevad kaasaegsed positiivset vanemlust toetavad teadmised.
Olukorrale, mis last frustreerib, reageerib ta nutuga, nutuga reguleerib laps oma ülekeevaid emotsioone (nutt on parim pingete maandaja) ja teisalt annab teada, et tal on mure.
Hästi töötab, kui saate lapsevanemana aru, -lapsel on mingi rahuldamata vajadus (mure) ja ta ei suuda veel nii hästi oma negatiivseid emotsioone kontrollida ning parim, mida saate teha- lubage tal olla sellel hetkel just nii vihane, hüsteerias, nuttev, kui ta on. Ja olge temaga koos, just nagu siiani olete teinud! Võite hoida teda kindlalt oma süles, lapse selg teie kõhu vastas (või istuge tema kõrval) ning rääkige- "Ma saan aru, et sa oled praegu kohe väga vihane! Sulle ei meeldi, et praegu kommi ei saa. See ajab sind nutma. Olen siin koos sinuga, võid olla just nii kurb või vihane, kui oled...".
On üpris tavaline, et kui laps nutab, nutabki ta kohe südamest ja pikalt (nagu kirjutate, võib nutt kesta isegi kuni 20 minutit). Lubage tal seda teha, olge koos temaga, sellega annate talle edasi oma hoiaku- te aktsepteerite teda ja tema tundeid (ka nutva, jonnivana)- see on see kogemus, mida üks laps selles olukorras vajab.
Nutt ja jonnihood on lapse arengu (1,5-2-aastastel) teatud etappi jõudmise, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise näitaja - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Siit tuleneb ka teie lapse "klammerdumine", - ta tahaks olla iseseisev, aga maailm tundub ka suur ja hirmutav ning emana olete teie ju tema turvasadam, inimene, kes pakub talle kindlustunnet- loomulikult ta vajab teid oma praeguses arenguetapis!
Seega vajab nuttev/jonniv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse nõudmistele järele andes saab laps vildaka sõnumi ning see ei toeta tema arengut. Väikelaps vajab vanemate poolt seatud turvalisi piire ja kindlasti lihtsaid ja eakohaseid selgitusi (aga alles siis, kui on rahunenud), miks need on vajalikud. Laps alles õpib maailmaga toime tulema, vanematena on meie kohustus teda suunata, aidata ja toetada.
Kokkuleppeid ja kehtestatud nõudmisi/reegleid tuleb vanemal ka järjekindlalt ellu viia, (ja lõputult korrata- sest väikelaps tõesti unustab vanemate poolt öeldu pea kohe- see on seotud tema aju arengulise võimekusega) mitte loobuda neist paar korda proovides ja siis leides, et ...meie peres need ei tööta.
Kindlustunnet lapsevanemana saate tõhusaid vanemlikke oskusi õppides. Eestis on võimalik osaleda lapsevanemate suhtlustreeningul (Gordoni perekool, vaadake, www. sinamina.ee), kus harjutatakse efektiivseid suhtlusoskusi, mis aitavad olukordades, kus lapsel on mure, kui vanemal on probleem jne.
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral jonnieast ja lastekasvatusest lugeda: Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.; Filliozat, I. "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat", 2014., Juul, J."Ei ütlemise kunst" Väike Vanker 2010.
