Laps on 2 aastat ja 5 kuud vana, sõimes ei käi, kaks päeva nädalals on vanaemaga. Magamistega on õudne jant. Päevakava on üldiselt paigas, vahel nihkub tunnikese siia-sinna. Lõunaunne hakkan tavaliselt panema kell üks ja ööunne umbes kell pool üheksa. Ööund magab oma toas ja oma voodis, päeval tavaliselt minu kõrval kaisus. Selles osas ei ole tal väga vahet, läheb ka oma voodisse hea meelega. Rutiinid on hästi paigas. Jälgin väga, et ei teeks õhtul aktiivseid tegevusi, et telekas ei mängiks, et valgustus oleks hämar. IÕhtusöök, raamatute lugemine, hambapesu, pidžaama ja õhtujutud-laulud.
Ideaalis tahaksin, et jutustaksin jutu ära, siis head ööd kalli ja läheksin minema. Vähemalt ma ise jäin väiksena alati nii magama. Aga laps ei ole sellega nõus.
Tavaliselt kestab magamaminekutrall umbes tund või poolteist, ta lihtsalt itsitab, tõuseb püsti, nõuab muudkui erinevaid asju. Kui ütlen, et lähen nüüd kööki, siis hakkab nutma, jookseb voodist välja ja mulle järele. Viimasel ajal olen hakanud tema kõrval raamatut lugema, kuna ma tõesti ei viitsi umbes kaks-kolm tundi oma päevast lihtsalt pimedas toas istuda. Mees on sellele vastu, kuna harjutangi last tulega magama jääma. Mõlemad me tunneme, et selline olukord enam edasi kesta ei saa, laps peab õppima ise magama jääma. Varsti sünnib meie perre ka uus pisike beebi ja meil lihtsalt ei ole enam võimalik niimoodi edasi minna. Mida teha? Ma saan aru, et me ise oleme lapsevanematena sellise olukorra tekitanud, sellepärast ei tahaks lapsega ka liiga karm olla, see pole ju tema süü. Kuidas ma saan olukorda muuta, ilma et ma lapsele mingi suure trauma põhjustan?
Praegu oleks tõesti hea proovida vabaneda kurnavast õhtusest trallist enne beebi sündi. Siis saab niigi olema palju muutusi, millega kohaneda, lisaks peab veel suurem tulema toime sellega, et teid jagada uue tegelasega.
Hea oleks võtta eesmärgiks vabaneda sellest, mis teile endale kurnav on ja näib olevat ülearune rutiiniosa. Teie kirja põhjal tundub, et võiks proovida näiteks seda, et päevane ja õhtune magamine kulgeks samamoodi ja samas kohas. Võimaldage kaisust olemist mõnel muul ajal ja lihtsalt füüsilist lähedust rohkem, eriti perioodil kui teete ümberharjutamisi.
Tulega magama harjumine on vast väiksem probleem, peaasi, et tuli ei paistaks lapsele silma ega poleks liialt ere. Paljud lapsed ju pelgavad pimedat tuba ja hämar valgus või praokil uks on see, mis neid rahustab. Suuremaks saades ei pruugi selle järele aga vajadust enam olla. Lastel võib olla lihtsalt raske taluda üksi toas olla ja und oodata. Ega nad tegelikult ju ei vaja ka neid asju, mida nad nõuavad juba ise voodis olles, pigem on tore, et keegi tegeleb ja ei pea üksi olema. Kui soovite itsitamisest ja nõudmistes vabaneda, siis tehke üks kord kõik need asjad ära, mis vaja ja öelge, et nüüd on kõik. Ja rohkem ei reageeri ka. Kui laps saab tunda, et tema nõudmised ja itsitamised toimivad, siis on ju see nagu lõbus mäng, mida jätkata. Andke sõbralikult kuid kindlalt teada, et nüüd on kõik. Võimalik, et paari õhtuga veel koha asjad ei laabu, kuid kui laps näeb, et tõesti ei ole enam mingit tulemust, siis pole ju põhjust jätkata. Kuid peamine on ikka, et kogu magamaminek kulgeks meeldivalt ja rahulikult.
Vahel tasub proovida ka seda, et isa paneb last õhtu magama – tema ju teeb midagi teisiti ja samad trikid ei toimi ka, seega pole mõtet lapsel neid proovida.
Päevast und on lapsel kindlasti vaja. Kui unevajadus väheneb, siis tõuseb ta varem üles. Arvan, et väikesed nihked ei peaks tekitama probleeme, kuid võimaluse korral säilitage juba tuttavaks saanud magamaminekuajad.
