Minu mure on lihtne. Mehe tütar 5a käib vastavalt ema soovile meil (kuigi on kohtumäärus, siis küll laps ei viitsi ja ei jaksa sõita. Viimane kuu nt laps ei jaksanud Tartusse sõita, aga Saaremaal käis 3 korda, kus elavad lapse vanavanemad). Ma olen nõus, et võibolla ongi nii, et lapse soovi kohaselt ema käitub. Lapse soovid tulenevad minu meelest üks-ühele ema soovidest. On olnud lepitajad ja psühholoogid. Aga ema vist arvab, et ta teeb kõike vastavalt lapse heaolule. Ma ei saa aru, kui ta mehele ettenähtud ajal läheb oma õe poole, kus on tema vanemad ja siis ütleb, et näe, laps ei taha ju tulla, ega ma sundida ei saa. Siis see on ju vale? See oli isadepäeva nädalavahetus. Lapsele räägiti, et issi saab Tallinnasse ka tulla. Isa alaline elukoht on Tartus. Ta niigi käib mitu korda nädalas Tallinnas ja võimalikult tihti üritab siis ka oma lapsega kohtuda. Mida talle ka erinevatel põhjustel tihti ei võimaldata. Suhttelepitaja selle peale ütles, et no ega last ei saa ju sundida. See ei ole ema esimene kord, kus ta selliselt manipuleerib. Ma ei saa aru, kas ta ise ei näe, mida ta oma lapsele teeb? Laps minu hinnagul kardab ema või emale mitte meelejärele olemist. On korduvalt ka siin olnud, ja öelnud, et ära emme ütle, et ma halvasti käitusin. Kusjuures ta ei käitu kunagi halvasti. Telefoni ütleb laps emale, et ära solvu, kui ma sinuga rääkida ei taha. Kes emale peaks selgeks tegema, et tema käitumisel on peamised tagajärjed ta enda lapse näol. Ta ei maksa sellega kätte ei isale ei isa uuele naisele, vaid lapsele. Üks aeg oli siin jutt, kuidas laps sai phüssosomaatilised häired sellest, et pidi isaga kohtuma. Praegusel hetkel ema suunab seda olukorda sinnasamasse auku. Kusjuures ema võim ongi nii piiritu, et oma emotisoone lapse juures välja elades laps võibki isa lõpuks kartma hakata. Siis vaatavad ju kõik isa peale viltu - ema saab kohtus kuulutada, kuidas isa soov lapsega koos aega veeta on lapse vaimse tervise ära rikkunud. Kusjuures hetkel on veel isa-tütre vahel natukene räsida saanud suhe. Kas keegi kunagi emasid ka vastutusele võtab, kui emad oma lapsed ära manipuleerivad. Sellisel juhul on see ju tõestatav? Ma siiani tahan uskuda, et mu abikaasa tütre ema on lihtsalt rumal ja ei saa aru, mida ta lapsele teeb vs et ta saab aru, näeb ja teeb kättemaksuks, aru saamata, et laps kannatab. Suhtelepitaja meile ütles, et tema ei julge emale öelda, et see valesti teeb. Keegi teda kritiseerida ei julge. Kuidas ta siis aru peaks saama, et ta hävitab päev-päeva kõrvalt oma last?
Laps viimasel ajal ei julge meie juures enam oma voodis magada( kusjuures varasemalt on ta seda 1, 5 aastat teinud). Ütleb, et pätid viivad ta ära ja et nad vaatavad emmega filme, mida lapsed ei tohiks vaadata ja et siis ta saab emme kaisus magada. Küll meile soovitati, et las ta siis magab teie juures ja las siis isa magada diivani peal. kuni selleni, et ta võiks minu pojaga (7a) magada ühes voodis. Minu meelest on igal lapsel oma voodi. Kuna ta on seal varasemalt maganud, siis ei ole võimalik, et nüüd me hakkame järele ju andma. 6 ööd ma käisin ja rääkisin ja rahustasin. Kui ema midagi ei seleta, siis minu seletamine korra kuus on ju tulutu? Ma saan aru, et erandkorras tehakse teisti. Aga selle tüdruku jaoks on see reegel. Vanaema juures, tuleb vanaema vanaisa kaisust ära ja läheb tütretütre kõrvale magama. Igal pool teda kaisutatakse, kuni selleni välja, et ta isale ütleb, et sa oled paha, sest sa ei võta mind kaissu. Jõulude ajal peaks tütar jälle ööseks siia tulema. Ma kardan. Ma ei taha olla seotud kõikide nende negatiivsete emotstioonidega, mida me pärast kuuleeme. Tütrel on ka hea komme emale telefonis automaatselt nutma hakata. Kui ema keset mängu helistab ja me sunnime teda rääkima, siis ta hakkab halama kõikvõimalikku, mida iganes pähe tuleb. Nt ma ei saanud täna jäätist (sest me olime minu sünnipäeva puhul söönud kooki), ema hakkab lohutama, uurimata millest hala tulebki ja kas halamiseks on alust. Ma ei kannata enam kuulata neid kõnesid. Ema helistab ennem magamaminekut ja kui küsib, ma kuulen et sa oled kurva häälega, kas sul on mingi mure....ja siis laps saab jälle leiutada kuskilt lapmbist muresid, kuni valetamiseni. Meiepoolsed jutud aga suhtelepitaja jaoks on vist valetamine. Ema jaoks, tema laps kunagi ei valeta. Samas ta nagu ei anna ka aru endale, et täiskasvanud ja lapsed saavad väga tihti olukordadest isemoodi aru ja tõlgendavad olukordi erinevalt.
Ma ei tea mida ma tegema peaks. Ma ei taha enam olla selle valepuntra keskel. Ma sain tütrega imehästi ennem läbi...minu pojaga saavad nad endiselt väga hästi läbi. Ma olen väsinud sellest, et mu abikaasa ei suuda oma tütre emale selgeks teha, et too tapab vaimselt last. Ma ei taha olla enam omas kodus hirmul, kui see tütar tuleb. Sest kõike mida ma teen kantakse kuidagi mingil moel emale ette ja kõigest võib tulla probleem. Lapse nutule ajamine isa juures ennem magamaminekut ei ole ju normaalne mõte. Oleks siis veel ema üksi, tema ema kaa. Laps sealjuures räägib, et emme minuga ju kodus ei räägi.
Ma ju ka ei usu 100% lapse juttu...aga nad teevad selle lapse elu põrguks. ja laps ei taha kummagi vanema vahel valida ju.
Muretsete selle üle, et mehe ja tema endise naise vahelised suhted ei võimalda lapse heaolu arvestada, veelgi enam, soodustavad manipuleerimist, laps on segaduses ja lõpuks tekivad pinged ka teie ja mehe suhetesse. Olete oma kirjades mitmeid näiteid toonud, mis kahjuks on iseloomlikud paljudele lahutanud vanematele, kes ei mõista, et omavahelised lahendamata jäänud probleemid ja pinged, kibestumised väljenduvad suutmatuses märgata lapse vajadusi ja kuidas kaasatakse laps omavahelisse tülisse. Väga sageli on tõesti nii, et laps satub nagu lõksu, on pidevas lojaalsuskonfliktis, st kui ta tahab olla ühe vanema juures ja neil on koos tore, siis see teeb haiget ja meelehärmi teisele. Nii võib ka laps olla mõjutatud otseselt sellest, kuivõrd üks vanem ei taha, et laps teise juurde läheks.
Laps tunnebki nagu reedaks ta kord üht kord teist vanemat. Kui siis veel üks vanem ongi huvitatud kuulma, kui halb tal teisega on, satub laps pidevaks tülis osalejaks ja vahendajaks ning käivad pidevad manipulatsioonid. Kuid pole mõtet palju keskenduda näidetesse, kuidas vanemad kaasavad lapse oma tülisse ja mil moel on võimalik lapsega manipuleerida, pigem on oluline otsida võimalusi, et lapsele olulised täiskasvanud, eelkõige tema ema ja isa, suudaksid täita parimal moel oma vanemlikku rolli. Nad ei pea olema isegi heades suhetes, kuid tegema vahet selles, mis on lapse heaolu arvestav ja mida nad vanemana selleks teha saavad, et lapse olulised vajadused oleks täidetud, sh koosolemise võimalused ja kontakti säilimine mõlema vanemaga. .
Ma saan aru nii, et teil on põhjust olla kriitiline ka lepitaja suhtes. Kui teie olete samuti lapse elus oluline täiskasvanud ja tahate lapse heaks midagi ette võtta, siis ehk tasuks taotleda ühist kokkusaamist, kus on lepitaja, lapse isa, ema ja teie või siis vähemalt toetada lapse isa uuesti taotlema kokkulepete toimimise üle vaatamist ning väljendama muret, kui miski toimib lapse ja tema enda huve isana kahjustavalt
Kirja teel on üsna raske teid aidata ja eeldada, et mistahes hea soovitus tegelikult rakenduks, kui osalised pole teadvustanud, mis on ja mis ei ole lapse huvides ja saanud ühiselt kokkuleppeid aktsepteerida.
Tundub, et alustama peaks uuesti oluliste kokkulepete tegemisest, nt kohtumiskorrad, infovahetus lapse heaolu, tervise, toimunud sündmuste jms kohta(aga ka plaanimuutused, nt kui on vaja muuta, et laps saaks osaleda kellega sünnipäeval jm erandid), et oleks sarnased päevarutiinid, sh magamaminekuajad, helistamised, kuid ilmselt tuleb rääkida ka sellest, mis on vajalik ja kohane ja mida peaks vältima ka vanemate omavahelises suhtlemises. Näiteks: lapsele ei räägita teisest vanemast halvustaval moel, ei küsita tema eraelu kohta, erimeelsused lahendatakse omavahel, ega arvustata neid lapse juuresolekul.
Soovitan veel ka üht raamatut, kus on mitmeid vajalikke juhiseid, kuidas toimida laste huve arvestades peale lahutust, sh ka lapse vanust arvestades: P.M.Stahl „ Lastekasvatus pärast lahutust“.
