Minu nimi on Irina Gross, olen Noored Kooli esimese lennu vilistlane, Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini tudeng ja tänaseks ka kolme lapse ema. Tegelen hetkel MA tööga ja teemaks on „Õpetav voodipesu eelkooliealikutele“. Enne kui uut toodet pakun, oluline on mõista kas olen õigel teel. Seepärast tõesti loodan teie psühholoogide arvamusele.
Jutt hakkab käima lastest vanuses 4-7a ja foobiatest, eriti insektofoobiast.
1. Kas olete puutunud oma töös laste foobiatega, insektofoobiaga konkreetsemalt?
2. Kas nõustute väitega, et teadmatus sünnitab hirme, hirmud on inimestele geneetiliselt kaasa antud ja täiesti loomulikud ning küsimus vaid selles, et last on vaja algusest peale õpetada oma hirmudega hakkama saama, õpetama mõtlema loogiliselt mis on hirmus ja mis tegelikult mitte.
3. Kui oluliseks peate loodusõpetuse osa laste arengus (teadmised meie planeedil toimuvast, maaalumisest, veealumisest maailmast, putukate, loomade, lindude, kalade, taimede elust).
4. Miks teie hinnangul suurem osa lapsevanematest jutustab lastele unejutte printsidest ja printsessidest ja vähesed loomadest? Või on see eksklik arvamus?
5. Miks lastel tekivad hirmud? Reeglina kuni 1,5a laps pimedust ega putukaid ei karda. Miks hakkab kartma hiljem?
6. Minu ideeks on luua „Õpetav voodipesu koolieelikutele“. Disainerina soovin pakkuda inimestele toodet, mis võiks nö karastada lapsi ja aitama neil tundma looduse vastu armastust; teadmiste ning huvi kaudu hirmudega hakkama saama või mitte lasta neil tekkida. Peategelasteks hakkavad olema erinevad putukad. Disain hakkab välja nägema kui nuputamisraamatute ülesanded. Tekikoti pealmine osa on kui mäng – „otsi erinevusi“, või „leia kõik lepatriinud üles“ või “ leia paarilised“ vms. Tekikoti tagumine osa on lahtiseletav, joonistuste ja selgitavate tekstidega nende putukate kohta, kes pealmisel pinnal asuvad. Maalimiseks kasutan akvarelli ja maalin võimalikult realistlikult. Eripäraks see, et putukad hakkavad nägema välja suuremad kui reaalses elus, et lapsel tekiks võimalust näha putukat lähemalt, justkui luubi kaudu. Soovin tekitada lastes huvi maailma vastu, mis on alati meie ümber, aga mida silmaga nii kohe ei näe. Usun et teadmised putukate elu kohta arendavad ja mõjutavad edaspidist lapse elu. Kasutan põnevaid fakte putukate elust, et köita tähelepanu. Võib öelda, et tekstiil antud juhul on vahend informatsiooni edastamiseks nagu seda võivad olla raamatud või multifilmid, ainult et minu mõte seisneb selles, et mida rohkem muinasjutud baseeruvad reaalsetel faktidel, seda parem. Mida te arvate sellest ideest?
7. Kas teie hinnangul on „Õpetaval voodipesul „tulevikku, kui arvestada sellega, et suurem osa vanemaid ise kannatab foobiate all? On selle kohta mingit statistilist informatsiooni, kui paljudel on insektofoobia ja millest see reeglina tingitud on?
8. Kas oskaksite soovitada kirjandust, mis aitaks mul antud teemal areneda?
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Maailm on lapse jaoks paljuski arusaamatu, seal toimuv võib olla ehmatav ning tingituna lapse mõtlemise ja analüüsivõime arengust kogevad eri vanuses lapsed eri asju enda jaoks hirmutavatena. Laps ei suuda veel analüüsida, ega mõelda loogiliselt.
Hirmu tuleb võtta kui inimlikku, loomulikku tunnet. Kui me midagi ei kardaks, oleksime tihti hädaohus. Ülemäärase hirmu tekkel/kujunemisel on aga kolm võimalust:
1. Laps puutub kokku ohtliku olukorraga, saab näiteks koera käest pureda, ja tekib tingitud hirm koerte ees – nii kui koera näeb, käivitub mälestus hammustustest ja ta kardab seetõttu koertega kokku puutuda.
2. Laps näeb pealt, kuidas kellegi teisega juhtub mingi hirmutav sündmus. Ta jagab sisimas seda kogemust ja hakkab sama situatsiooni kartma. (näiteks- ema ehmatab ja kiljub, kui herilane ta ümber tiirutab, edaspidi kardab ka laps lendavaid putukaid)
3. Osal juhtudel ei peagi inimesel olema otsest kogemust hirmuallikaga. Piisab, kui ta näeb telerist/raamatust, kuidas näiteks mürkmadu saaki püüab, tapab ja sööb. Inimene integreerib nähtu oma mõtteisse ja kombinatsioonis bioloogilise ärevusvalmidusega (osad inimesed on sünnipäraselt kõrgema ärevusega) ongi alus uue foobiku (foobia- liigne ärevustunne olukordade/nähtuste/elusolendite ees, keda tajutakse tegelikust ohtlikumatena) sirgumiseks olemas.
Oluline on teada, et hirmuobjekti vältimine vaid suurendab hirmu ja see vaid kinnistub. Seega, hirmu vastu saab vaid sellele vastu astudes, sellega tegeledes. Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Hirmude ja foobiate keskmine esinemissagedus elanikkonna hulgas on 10-13%, seega ei saa nõustuda teie väitega, et enamus täiskasvanuid kannatab ise foobiate all.
Teadmised elusloodusest on loomulikult olulised ja seda saavad nii vanemad kodus, kui õpetajad lasteaias teha läbi mängude, vaatluste, raamatute, loodusfilmide koos vaatamise/arutamise kaudu jne jne.
Huvitav oli teie seisukoht tänapäeva lapsevanemate unejuttudena eelistustest, - isiklikult arvan, et see, mida vanemad unejutuna ette loevad, sõltub vanema enda eelistustest (kui talle loeti lapsepõlves klassikalisi muinasjutte, loeb seda ka tema), samuti kujundavad vanema lugemiseelistusi hetkel populaarsed lasteraamatud ja filmid (laps on näiteks kinos näinud filmi/multifilmi, sellest on ilmunud ka raamat ning laps soovib just seda kuulata). Loomulikult saab lapsevanem teadlikult valida unejutte ka loomamuinasjuttude hulgast, milliseid on eesti keeles ilmunud piisavalt.
Teie idee luua loodusteemaline voodipesukomplekt on teretulnud. See rikastaks praegu olemasolevaid uudse temaatikaga. Samas võite mõelda, kas õhtul voodisseminnes on mõistlik last ergutada, aktiveerida veel mängima /eesmärk ju rahulikult uinuda/- seda teie voodipesu ju teeb. Putukateemaline päevatekk, kardinad, kõik see eraldi mänguna- on aga suurepärane idee!
Hea on teada, et lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida (kui loobuda õues käimisest, sest seal on putukaid, siis see vaid süvendaks hirmu, kuna soodustaks vältivkäitumist).
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. See tähendab, et sõnastatakse lapse poolt kuuldu ümber, näiteks: "Just ämblikud on need, kelle pärast ei saa sa õue tulla." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on kartus hammustada saada, looma suurus, liikumisviis, või hoopis midagi muud. Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu (rollimäng- näiteks võib täiskasvanu koos lapsega mängida läbi olukordi lapse lemmikmänguasjaga kodus, kus lelu kohtub ämbliku/puugi või teise last hirmutava putukaga ja kuidas siis käitub ), ka näiteks joonistamise kaudu - võib paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.
Kuna hirmude ja foobiate puhul saab abi kognitiiv-käitumisteraapiast, võite huvi korral ja täpsustava info saamiseks konsulteerida mõne selle koolkoonna terapeudiga, näiteks www.sensus.ee
