Laps on 1. aastane ja 10 kuune. On tekkinud "ei taha" faas (ei taha süüa, ei taha õue minna, ei taha riidesse panna ega magama jääda). Abikaasaga mõlemad trikitame ja viime tähelepanu mujale, et saada riideid selga, potile istuma (meelitades erinevate asjadega) või söödud (nt ehitame rongi söömise ajal). Pakun ka valikuid - millised püksid või saapaid, aga see ei aita. Vahel kui kannatus on katkenud, olen sunniviisiliselt riided selga pannud, et välja minna (samal ajal selgitades, et riided peavad olema õues seljas, et külm ei oleks jne).
Kuidas antud olukorras oleks õige käituda ja kas saab teha midagi, et lapsel see faas kiire(malt) mööduks?
Teie varsti kaheseks saava lapse käitumised on seletatavad ealise arenguga- nagu näiteks ei-ütlemised igale teie poolt pakutud tegevusele. Need ja lisaks nn. jonnihood, mis selles vanuses lastel on sagedased ja viitavad minaarengu etapile, kus tuleb katsetada olemasolevaid piire ja reegleid, tunnetada oma mina mõjukust.
Nagu ise nimetate, olete proovinud hea (ja vahel kurjaga). Lapsel tähelepanu mujal juhtimine, naljatamine, asjadele loovalt lähenemine, mängulisus on vahva ja sageli tõhus viis. Julgustan teid vanematena ikka heaga asju ajama. Karistused, ka nendega ähvardamine (loodan, et need meetodid ei kuulu teie vanemlikku arsenali), ka jonni ignoreerimine- ei ole efektiivsed kasvatusmeetodid ja mõjuvad lapse ja vanema suhetele pigem halvasti, teiseks mõjuvad nad lapse enesehinnangut alandavalt ja haavavad minakuvandit.
Vahel tundub vanematele, et laps ei saa nende jutust ja selgitustest aru. See on seletatav taaskord lapse arenguga. Väikelaste aju arenguga (mälu) seoses ja omas vanuses suudab ta vanemate õpetussõnu meelde jätta vaid väheseks ajaks,- need tõesti ununevad! Seetõttu tuleks võtta loomulikult, et samu reegleid/kokkuleppeid tulebki üle korrata päevast-päeva, selgitada ikka ja jälle.
Kuidas rääkida- on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kindlasti on teil koos abikaasaga praegu keeruline, ent samas põnev ja vanemlikku väljakutset pakkuv periood. Hea on teada, et see arengufaas läheb mööda- samas ise te seda kiirendada ei saa. Õnneks olete kahekesi, et seda koormust jagada ning paari aasta pärast, kui põnn suurem, on teil kindlasti ka kergem. Mis ei tähenda, et teie paarisuhe võiks jääda tänasel päeval unarusse või teie oma vajadused rahuldamata. Leidke võimalusel kasvõi üheks õhtuks nädalas lastele hoidja, et tegeleda oma hobide-harrastustega või olla koos oma kaasaga kahekesi koos. Kõik need tegevused laevad teie akut ja annavad jõudu igapäevaselt lapsevanema nõudliku rolliga piisavalt hästi hakkama saada. Laps on õnnelik siis, kui tema vanemad on rahul oma paarisuhtega.
Alati tuleb kasuks, kui oma vanemlikke oskusi lihvida, näiteks Gordoni perekoolis, vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/. Lugemissoovitusena pakun teile Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat"- väga hea raamat.
