Minu mure on ilmselt isekas, sest ta puudutab pigem mind kui last. Tunnen ennast vahepeal väga kõrvalejäetuna ja üksikuna. Mul on väike tütar (2,3 aastane), keda ma väga armastan. Temal aga on tekkinud lähedasem suhe oma isaga kui minuga ja mulle näib, et nii on kujunenud algusest peale. Lapse isa tõesti väga hoolib lapsest, pärast tööd alati tegeleb temaga, nädalavahetustel samamoodi. Ometi tundub mulle veider, et tütar on loonud kiindumussuhte isaga, mitte minuga, kuna just mina olen temaga üle kahe aasta kodune olnud, seega tema põhihooldaja. Võiks ju mõelda, et äkki on laps minuga lihtsalt rohkem harjunud ja seetõttu eelistab isa kui uudsemat ja põnevamat inimest, kui ei. Ta on tõesti temaga palju lähedasem. Näiteks kui tütar saab haiget, jookseb ta isa sülle. Kui tal on paha tuju, otsib ta lohutust isalt. Just isa peab teda enamikel õhtutel magama panema, teda riietama, teda toitmisel abistama. Ainult isa võib last kallistada, ainult isale läheb ta musi tegema. Kui ütlen oma lapsele, et ta on mulle nii kallis, siis vastab ta: “Ei ole emme kallis, issi kallis olen!”. Kui ütlen, et armastan teda, siis kõlab vastuseks: “Emme ei armasta, issi armastab!”. Vahel ütleb ta koguni: “Emme ei meeldi, issi ainult meeldib!”.
See teeb mulle nii tohutult haiget. Võib-olla olen ma vahel ka üle reageerinud, kuid viimasel ajal vastan lihtsalt: “Jah, issi on sulle väga kallis”. Ometi midagi mu hinges iga kord justkui murdub. Tunnen end täiesti üleliigse ja tarbetuna, tunnen end lapsehoidjana, mitte emana. Olen hakanud end teadlikult ühistest üritustest kõrvale jätma, ma ei taha enam minna koos oma mehe ja lapsega näiteks mänguväljakule, sest mind pole sinna vaja. Ei saa salata, et vahel on peas ka mõtted üldse ära minemisest, kodust lahumisest. Mulle tundub, et mu mees saaks üksinda paremini hakkama ja ma olen emana täiesti läbikukkunud.
Võimalik, et probleem peitub esimeses poolaastas. Mulle mõjus sünnitus väga raskelt ja kannatasin sünnitusjärgse depressiooni ja ärevuse all, mul olid väga tõsised unehäired ja ma ei suutnud ööde kaupa tunnikski uinuda, hoolimata sellest, et mu laps magas väga hästi. Olin ärev ja närviline. Ma küll olin oma lapse jaoks olemas ja ei lasknud tal kunagi nutta, aga nutsin ise palju. Kolm kuud pärast sünnitust hakkasin võtma antidepressante (lõpetasin imetamise), sain veidi paremini magada ja siis justkui hakkas kõik minema ülesmäge. Mul on nende esimeste kuude pärast tugev süütunne. Hiljem olen ma enda meelest olnud päris tore ema. Tütar magas mu kaisus, olen temaga palju jalutanud, mänginud, teda väga hoidnud. Nüüd teeme koos palju toredaid asju, käime mõnes loovusringis, teatris, õues. Aga mingi distants on kogu aeg. Ma tunnen, et ta on minu peale millegi pärast pahane ja ta ei otsi minuga üldse lähedust. Kui teen talle pai, tõukab ta mu käe ära; ta ei taha mul käest kinni hoida; ta ei lase mind endale ligi. See on nii valus, midagi on valesti.
Ootan praegu teist last, poega. Tahan teha kõik, et ma vähemalt temaga saaksin lähedaseks, kuigi ma ei tea, mida pean teisiti tegema. Aga tütrega, ma tunnen, et olen mingis mõttes juba kaotanud. Ma ei oska seda olukorda parandada.
Tunnete end kõrvalejäetune,sest teile näib, et teie 2,3 aastane tütar ei ole teiega väga lähedane. Tahaksite olla kindel, et teise, veel sündimata lapsega, oleks suhe teistsugune.
Pereterapeudina näen, et paljudes peredes tekib lapsel lähedasem side ühe lapsevanemaga. Kuigi lapse esmaseks põhiliseks hooldajaks on olnud ema, võib tal tekkida suurem kiindumus aga hoopis isaga. Ja see ei ole halb ega hea. See lihtsalt on nii. Tavaliselt on see erinevate mõjude koostoime. Mõned neist siinkohal: Lapse maailm on oma maksimaalsuses kompromissitu ja justkui must- valge. Alles aja möödudes on tema jaoks võimalik, et mõlemad vanemad on ühtviisi kallid (täpselt nii nagu ta hakkab mõistma, et hea ja halb käitumine mahub ühte inimesesse). Kui laps on väljendanud oma kiindumust ühte vanemasse ja need mingil kombel sellist lapse enesemääratlemist kinnitavad (laps kordab tegevust, mis on saanud lapsevanema positiivset või negatiivset tähelepanu), siis võibki kindel olla, et laps jätkab seda käitumist veel mõnda aega. Võib isegi öelda, et nii saab alguse sildistamine, kus silt hakkab ise juba oma elu elama. Nii tekivadki n.ö. “issitütred” või “emmetütred” või “emmepojad” või “issipojad”. Loomulikult on üht teist määratud ka geneetikaga. Mõned inimesed lihtsalt klapivad paremini kui teised.
Iga laps on ainulaadne ja areneb omasoodu. Kui laps on mingil põhjusel pikemat aega ja silmatorkavalt üht lapsevanemat eelistav, siis võiks muidugi mõelda ja uurida, kas ema ja isa vaheline suhe on toimiv, kas laps ei ole ehk juhuslikult sattunud teatud partneritevahelise suhte reguleerija või sõnumikandja rolli.
Lisaks tasuks silmas pidada asjaolu, et lapse, nii tüdruku kui poisi, huvi ja samastumine nii samasoolise kui teisest soost vanemaga muutub erinevatel eluperioodidel päris palju. Kord vajab laps rohkem ema, siis jälle isa tähelepanu. Eraldumine esmasest hooldajast saab hoo sisse esimese eluaasta paiku ja kolmandaks eluaastaks tunneb laps end juba üsna autonoomse indiviidina. Kui algul on laps olnud põhiliselt emaga, siis teisel eluaastal on isa roll vägagi vajalik. Öeldakse, et isa aitab justkui kiilu lüüa ema ja lapse vahele, ikka selleks, et laps saaks turvaliselt emast eralduda ja siis juba ümbritsevas maailmas end hästi ja hakkamasaavalt tunda.
Sünnitusjärgne depression, või ka mõnest must tegurist põhjustatud depression/ ärevus/ muu häire või haigus, mõjutab ema ja lapse vahelist sidet. Kui see on olnud siiski pigem lühiajaline ja mööduv etapp, ei saa kindlasti öelda, et just see on lapse edaspidise käitumise ajendiks. Tegureid selles protsessis, mis mõjutavad, on liiga palju.
Kõige olulisem on, et lapsel on psühholoogide keeles n.ö. piisavalt hea ema, kes suudab lapse vajadusi märgata ja tema väljendusi tagasi peegeldada (vt. video link allpool). ”Liiga hea ema” on ema, kes jätkuvalt ja alati kõik lapse soovid täidab ja oma vajadused tahaplaanile seab.
Kui tunnete süüd, siis ei aita see kuidagi teie tütart ega ka tulevast beebit. Kui loobute süütundest ja olete pigem uhke oma kaaslase üle, kes tütrega tegeleb, saate soodustada oma tütre arengut parimal moel ning lisaks saate nautida beebiootust kogu oma rikkuses.
