Olen mures oma 2,6 aastase lapsega, kel esineb vahest hüsteeriahooge. Siiani on tema kasvatamine pigem kergelt sujunud, selline rõõmus ja roosa poisiklutt, natukene häbelik, sõnakuulelik ja hea laps. Maoaasta jäär, ei tea kas astroloogia toetab antud tegurit või mitte, aga mind võtavad emotsionaalselt antud olukorrad läbi ja olen nõutu ning õnnetu. Toon siia ka mõned situatsioonid.
Viimane juhtus eile. Olin oma vanematel külas ning hakkasime õhtul asju kokku sättima. Kuna ta tõusis üles 16 ajal ja pissile vahe peal ei läinud, siis soovisin, et ta käiks potil ära enne sõitu - kartes, et sõidu ajal juhtub muidu õnnetus (kell oli siis ca 20.00). Ta on üldiselt väga pika pidamisega, kuid siiski - kodu on 45min autosõitu kaugusel. Ta keeldus potile minema ning ütles, et kodus teeb - üldjuhul kui me kuhugi läheme ja ta on ca 1h enne minemist potil käinud, siis ma üldiselt ei muretse selle "seal läheb pissile" pärast, sest ma tean, et ta peab vastu ja kui häda tuleb, siis ikkagi potti, mitte püksi. Mida enam ma teda potile suunasin, seda enam vastu hakkas tema ning ega mul ei õnnestunud teda poti peale panna - ma ei poolda füüsilist vägivalda ega ka lapse jõuga surumist. Ta viskus põrandale ning üritas iga hinna eest tualettruumist välja saada, kuid mina omakorda üritasin talle selgitada, et see on vajalik ja teeme selle ära. Ta lihtsalt hüsteeritses (pidin jälgima, et ta ei viskuks selles hoos vastu potti ega kraanikaussi - et ta ei teeks endale viga). See kestis ca 20min ma arvan, tundus küll igavikuna ja lõpptulemus - potile ta ei läinud. Sel ajal kui pakid autosse ära viisin, õnnestus emal ta siiski potile viia ning asi sai tehtud. Mul on kohati selline tunne, et ta tahaks nagu öelda, et "sina ei tule mulle ütlema, millal mina midagi tegema pean. Kui tahan, siis teen seda ise ja endale sobival ajal". Iseloomu pojal on, mu ema aga selle situatsiooni peale ütles, et ehk peaksin ma laste psühholoogi juurde minema, sest tema pole enne ühegi lapsega sellist asja kogenud.
Teine situatsioon on seotud aga magamisega. Jäime paar päeva tagasi kõrvapõletikku ning arst kirjutas välja ravimi. Ravi võtmise aeg aga pidi olema iga 8h tagant ja üks võtu kord jäi nö uneajasse. Rääkisin lapsega veel läbi, et emme ajab korraks öösel ta üles, võtame rohu ära ning seejärel saab edasi tudida. Aga jah, olukord kujunes hoopis teiseks. Ajasin ta ülesse, millele järgnes vastuhakk (ta ei tahtnud rohtu võtta, hakkas taas karjuma - pigem hüsteeritsema, kiskus voodist voodipesu üles, viskas kaisukad laiali, viskus ise ühte ja teistpidi) ning lõppes see sellega, et kuidagimoodi suutsin teda kinni hoida ning rohu sisse sööta. Seejärel mõne aja pärast ta rahunes ning jäi magama. Aga mis selle hinnaks oli? Laps oli häiritud, mina põhimõtteliselt värisesin selle kogemuse peale, hiljem nutsin ja tundsin end kõige hullema emana siin ilmas. Hommikul tõusis ta taas hea tujulisena, öösel nagu polekski miskit juhtunud. Ja mis puutub ravimite võtmisesse - oh, neid võtaks ta kogu aeg, kõik talle meeldivad ja probleeme võtmisega pole.
Kolmas näide on taas seotud magamisega. Jõudsime pärast pikka autosõitu koju, kus ta oli vahe peal jõudnud uinuda (ta ei ole tegelikult selline autos magaja laps) ning teda trepist üles tassides ta justkui oleks nagu ärganud, sest silmad tegi lahti, kuid ta nagu ei tundnud mind ära - küsis emme järele ning üritasin võimalikult rahulikult temaga rääkida, kuid ta nagu ei tundnuks mind ära, sest pea keeras kõrvale, otsa mulle ei vaadanud ja aina kordas "emme, emme" sellise küsiva häälega. Lõpuks kui tuppa jõudsime, ta nuttis juba korralikult ning kui üritasin teda riidest lahti võtta, et magama minna, siis muutus ta hüsteeriliseks - kõik, mis talle ette juhtus, tahtis ta laiali loopida/visata ja ta ei lasknud mul ennast riidest lahti võtta. Mul ei jäänud miskit muud üle, kui panin ta oma voodisse (võrevoodi) ning seal ta siis veel karjus ning lõpuks rahunes maha. Nendel hetkedel kui ta niimoodi karjub, siis ma ei tohi teda puutuda, sest sellest läheb ta veel enam närvi. Ja siis kui see rahunemine toimub, siis käiks nagu mingi klõps ära ja nagu miskit poleks juhtunudki.
Ma tunnen ennast peale selliseid olukordi lihtsalt jõuetuna ning nõutuna, sest ma ei tea, mis oleks õigem - kas lihtsalt nö alla anda või jääda siiski endale kindlaks. Samas ei taha last emotsionaalselt traumeerida, kuid teisalt ei taha lasta tal endast üle sõita. Kas siin võib kuidagi tegu olla ka sellega, et ta oli keisrilaps (tehti üldnarkoos ja ta ei saanud minu rinnale üsna tükk aega), peale selle ei ole ta rinda saanud, sest mul ei ole piima olnud lihtsalt ja ca tema esimene elukuu tundsin end totaalselt läbikukkunud emana, sest ma ei saanud talle pakkuda seda, mida pea iga teine ema saab ja meil ei olnud sellist suhet, nagu rinda andvatel emadel. Küll aga olen temaga siiani kodune olnud ja tema päralt on minu tähelepanu, lisaks ühistegemistele väljaspool kodu. Käime nüüdseks ka lasteaias ning seal on ta hästi kohanenud ja probleeme pole. Kasvatuse kohalt on meil reeglid ja piirid, mitte küll diktaatorlik kasvatus; kindel päevakava; telekas ei kuulu meie igapäevarütmi, üritame pigem väljas olla ning tubased tegevused ikka mängimine, kunst, muusika ehk lapsega koos tegutsemine. Mida teen valesti või mida saaksin teha teistmoodi, et lapsest sirguks siiski enesekindel ja elurõõmu täis inimene?
Võtate koos lapsega ette ühiseid tegemisi. Pühendate talle palju aega, kuid hoiate ka piirid paigas. Siiski olete nõutu, sest teie 2,6 aastane laps käitub mõnikord ootamatult hüsteeriliselt.
Olukorra mõistmisel on eelkõige vaja arvestada lapse vanusega. Selles vanuses lapsed otsivad enda piire ja tegelevad aktiivselt oma Mina defineerimisega. Ta on juba oma arengus avastanud, et saab mõjutada keskkonda enda ümber ja nüüd tundub talle, ta saab mõjutada kõike. Kui see ebaõnnestub, siis reageerib tema aju olukorrale justkui oleks see katastroof. Reaktsioon on kehaline ja aju ujutatakse üle stressihormoonidega. Kuigi laps võib tunduda juba päris iseseisev ja ta ka suudab juba päris palju asju ise teha, võib tal ette tulla päevi, kus ta ei suuda sammugi emast kaugemal olla. Ta võib olla ühel päeval armas ja sõnakuulelik kallistaja, teisel päeval aga näidata raevu ja protesti. Kui laps on kahe ja poole aastaselt jõudnud “mina ise” perioodi, siis ta katsetab seda Mina igas variandis. Ta tahab ise otsustada ja otsustada ka selle üle, kas pissida enne või alles peale koju saabumist. Teie kokkuvõte on on väga tabav:"sina ei tule mulle ütlema, millal mina midagi tegema pean. Kui tahan, siis teen seda ise ja endale sobival ajal". Nii ta tegelikult tunnebki. Mõnikord läheb ta nende katsetustega ise päris sassi ja siis ongi jälle torm käes. Stressiemotsioonid ründavad, emotsioone on palju ja laps ei ole õppinud sellega veel toime tulema.
Pikemas perspektiivis aitab lapsel olukorraga toime tulla see, kui ta näeb, kuidas täiskasvanud tema ümber oma emotsioone talitsevad. Lapsed õpivad mudeli kaudu. Kui last ümbritsevad täiskasvanud jäävad tasakaalukaks ja peegeldavad lapsele tagasi tema tundeid (annavad nimed tunnetele), siis saab laps teadmise, et teda ennast ja tema soovi on mõistetud. Mõistmine ei tähenda alati, et ta seda saab, mida ta tahab või et ta saab kohe, mida ta tahab. Samas, kui mõistmine on olemas, siis on lapsel oodata kergem. Impulss või soov ei pea kohe saama rahuldust.
Kujutame ette olukorra, kus isa soovib õhtul vaadata telekat, ema soovib aga lauamängu mängida. Kui isa ütleb, et ta ta küll väga tahaks uudiseid vaadata, kuid võib neid ka pärastpoole netist üle vaadata ja nõustub paar korda lauamängu mängima, siis lapse jaoks on see päris efektiivne mudelõpe, kuidas oma Minaga toimetada, kuidas emotsioonidega toime tulla ja kuidas kompromisse teha. Lapsel on palju abi kui te aitate tal õppida emotsioonidele nimede andmist. Näiteks, kui tunnete ise pettumust, rõõmu, energiat, helgust,kui olete väsinud, kurb, natuke mures, pahane, solvunud, viha, siis selle ka välja ütlete. Ma pigem ei pea silmas lapse tegevusega seonduvat vaid lihtsates igapäevasituatsioonides ettetulevaid emotsioone. Võite koos vaadata ka erinevate näoilmetega pilte ja arutada siis, mis tujus keegi võiks olla. Nii saab laps justkui tööriista väljendamaks oma tundeid sõnadega ja mitte alati hüsteerikaga. Loomulikult tuleb sellise õppimise käigus ette tagasilööke. Näiteks mingid uued sündmused või kogemused (ka lasteaed), väsitav autosõit, korraks rikutud unereziim jne.
Teie kirjutatu põhjal tundub mulle, et olete õigel teel. Ikka jätkuvalt on vaja täiskasvanulikku kannatust. Teie kirjast jäi silma “Meie” kasutamine mõningate tegevuste, näiteks lasteaias käimise kirjeldamisel. Kuna lapsel on käimas hetkel aktiivne “Mina” avastamise periood, siis oleksin selle “Meiega” natuke ettevaatlik, sest see pigem suurendab lapses valitsevat segadust.
Olen üsna veendunud, et tänu lapse aju plastilisusele ja omadusele tekitada üha uusi ühendusi, võib lapse arengule olla ebasoodne pigem ema poolt tunnetatav läbikukkumise tunne kui rinnapiimast ilmajäämine. Astroloogia osas ei oska paraku kommenteerida.
Soovin teile rahulikku meelt!
