Kuidas teha vahet mudilase nutmisel/jonnimisel sellepärast, et ta on lihtsalt õnnetu või kui ta tahab oma nutmisega midagi saada/nõuda. Saan aru, et kui laps on õnnetu siis tuleb tal lasta nutta turvaliselt enda juures.. Kui laps soovib midagi oma nutuga saavutada ja kui ütlen et praegu ei saa, siis tuleb oma tegemisi edasi teha ega ole vaja ta nutust välja teha.. Kas ma olen õigesti aru saanud sellest, praeguste õpetuste kohaselt? Teinekord on raske sellest vahest aru saada, eriti kui ise ka ärritun millegi peale..
Mida teha kui laps mängib asjadega ja siis hakkab neid loopima? Ütlen, et mulle ei meeldi ja nii ei tohi. Puhub peale ja mängib edasi ja loobib jälle.. Kas ma võin talle öelda, et kui ta nii veel teeb siis võtan asja ära. Kas last võib karistada mänguasja ära võtmisega? Siis tuleb nutt. Kas see on see nutt kus peaks olema ta juures või ei peaks sellest nutust välja tegema? Kas siin on koht kus peaks 2-aastasele seletama: Ma võtsin mänguasja ära sellepärast, et sa loopisid seda?
Küsite, mida teha lapse nutuga, - kas saab eristada, millal tegu murenutu ja millal nn jonninutuga ning kuidas käituda, kui laps loobib mänguasju.
Lapse käitumine on ajendatud vajadustest (nagu kõikidel inimestel, sh täiskasvanutel). Vajadus ei pea olema seotud vaid negatiivsete asjadega,- et ta ei saa midagi, mida ta tahab, või ta enam ei taha midagi (süüa/juua). Ka uudishimu ja soov katsetada on vajadus. Lapse jaoks on põnev näha, kuidas asjad kukuvad, ta õpib ju niiviisi maailma enda ümber tundma (on ju põnev, mis heli esemed kukkudes tekitavad, kui nad tükkideks/katki lähevad ja isegi vanema reaktsioon on lapsele põnev). Leidke lapsele võimalusi mänguks ja turvalisteks katsetusteks. Näiteks vannis võib ta võtta plasttopsi ja seda vette kukutada, veega plätserdada, samuti saab ta seda kraanikausis. Kui laps aga laualt tassi või kausi võtab ja seda maha tahab visata, siis öelge näiteks „Ei tohi toidunõusid maha visata. Need lähevad katki ja mulle ei meeldi seda sodi koristada.“ või siis „Nõusid ei loobita. Kui tahad visata, siis võta pall“. Neid asju peate ütlema jällegi korduvalt. Ei maksa loota, et mõne korra ütlemise järel 2-aastane ennast muudab. Tal võtab arusaamine veel aega, kuna tema aju areng/võimekus on hetkel suuteline vaid hetkeks teie keeldu meeles hoidma. Ta tõepoolest unustab teie keelu koheselt ja ka seetõttu teeb ta korduvalt samu ebakohaseid asju.
Kui laps viskab mänguasju, on seal taga ikka terve uudishimu. Ta ei tee seda meelega või teiele meelehärmi valmistamiseks. Kui see teid ärritab, rahunega ise kõigepealt (minge hetkeks kasvõi kõrvale ja hingake paar korda sügavalt)- siis toimetage edasi. Üks võimalus probleeme ennetada on vähendad lapse mänguasjade hulka, panna osad asjad kappi ära. Mingi aja pärast vahetage lelud välja ja laps tunneb "uutest" asjadest taas rõõmu. Mis on see, mis teid mänguasjade loopimise juures enim pahandab? Kartus, et asjad lähevad katki, keegi saab nedega pihta/haiget, teile tundub et laps ei austa teid, jne?
Muidugi, kui laps loobib asju vihaga, siis tuleb talle õpetada viha välja elamiseks muid viise. Peegeldage talle tema tundeid tagasi. Näiteks „Oled pahane, et ma ei luba sul asju loopida. Sa võid pahane olla, aga kaussi ei tohi maha visata“. Viha ja sellega seotud teised negatiivsed tunded on loomulikud, me kõik kogeme neid aeg ajalt. Oluline on viis, kuidas laps oma viha näitab. Tundeid peegeldades annate talle sõnavara, kuidas ennast väljendada ning siis ta ei pea enam asju loopima. Karistamisest ja noomimisest pole kasu, sest laps ei õpi siis tunnetega toime tulekut.
Nagu enamus lapse arenguga /kasvamisega kaasnevatest probleemidest, mööduvad ka asjade loopimise probleemid. Oluline, et oleksite lapsele teejuhiks (rahulik ja end selgelt kehtestav täiskasvanu) ja näitaksite ette, kuidas käituda.
Nutu osas julgustan teid reageerima sellele alati rahulikuks jäädes, end tundlikult. Pole vahet, kas laps nutab kurvastusest, valust või pettumusest- ta vajab alati luba kurvastust väljendada ja soovi tunda vanemat enda juures sel keerulisel hetkel.
