Poeg on 7-aastane, hakkas hiljuti koolis käima. Selleks, et lapsel tekiks liikumise ja sporditegemise harjumus, mõtlesime, et oleks hea, kui ta käiks mõnes trennis. Koos valisime välja korvpalli. Peale 2-3 korda trennis käimist ei taha ta sinna enam minna, põhjused tunduvad üsna tühised (osa poisse on suuremad, treener räägib liiga kõva häälega, harjutused on igavad jms) ning otsib põhjuseid, kuidas trennist kõrvale hiilida (näiteks jätab meelega riided kaasa võtmata). Meie aga ei tahaks, et ta peale nii lühikest käimist trenni juba pooleli jätab - need mõned korrad on liiga lühike aeg, et teha järeldust, et trenn üldse ei meeldi või ei sobi. Ei tahaks, et ta kohe esimeste raskuste ilmnemisel loobub. Eriti veel, kuna sama asi juhtus lasteaia ajal jalgpalliga - alguses talle meeldis, aga kui läks veidi keerulisemaks, siis andis kohe alla ja ei tahtnud enam trennis käia. Oleme korduvalt rääkinud, et alguses võibki tunduda raske ja et kohe ei peagi trennis kõik õigesti välja tulema ja et selleks trenn ongi, et õppida ja areneda, kuid kahjuks ei ole need jutuajamised tulemust andnud.
Samas ei taha last ka sundida trennis käima, kuna on tekkinud tunne, et see võib tal ka kooli suhtes negatiivseid emotsioone tekitada (ütleb, et ei taha kooli minna, sest peale kooli on trenn). Kui aga laseme tal nii kergelt trennist loobuda, siis ta ei anna endale ega trennile isegi võimalust, et see võiks talle meeldima hakata. Ning samuti annaks see talle signaali, et esimeste raskuste või ebaõnnestumiste ilmnedes ongi kõige lihtsam ja parem kohe alla anda. Tahaksime, et ta mingit spordiala siiski harrastaks, kuid igas trennis tuleb ju raskusi ette ja nende vältimisel ei saakski ju kunagi ühtegi trenni teha. Või peaks ootama trennidega alustamisega seni, kuni ta ise soovi avaldab mõne spordialaga tegeleda?
Arusaadav, et lapsel võiks olla peale koolitundide veel midagi põnevat ja kasulikku teha, on see siis mõni huviring või trenn. Liikumine peale koolitunde on ju lisaks ka tervise huvides. Seda enam, et eriti poisid vajavad füüsilist koormusega seotud tegevusi peale pikka ja kurnavat tundides istumist.
Saan aru nii, et teie poeg ise ka tahtis leida sobivat trenni ja on ise valikutes osalenud, kuid kahjuks on osutunud valitud alal trennid tüütuks ja ebameeldivaks ning seda nüüd juba mitmendat korda. Samas on ju ettearvatav, et laps ei oska ette kujutada, kuidas valitud meelisalal igapäevane rutiinne trenn välja näeb. Hea oleks ehk arutleda temaga sel teemal, mis teda ühel või teisel alal köidab, mis teda innustaks seda harrastama, otsida koos seoseid igapäevaste harjutuste ja lõpptulemuste vahel. Väidetavalt on just poistel rutiini taluda raskem ning nad vajavad rohkem põnevust, seoste nägemist tervikuga, lõpptulemustega. Seega ei pruugi teie poeg olla kerge loobuja – ta ju otsib alles seda, mis päriselt huvitab.
Kindlasti pole vähetähtis seegi, et ta tunneb end teistest väiksemana – on ju eduelamus ja võistluslikkus jälle ühed olulised komponendid spordis ja jällegi, ilmselt rohkem poiste jaoks.
Kõige selle juures mõistan teie muret, et mitu kiiret loobumise kogemust võib kujuneda harjumuspäraseks ja see võib kanduda mistahes teise tegevusse, mida ta tulevikus ette võtab. Niisiis, peale paari ebasobivat või ebameeldivat kogemust, on oluline leida midagi, kus ta tõesti end hästi ja edukana tunneks.
Praegu olekski oluline saaksite koos veel neil teemadel arutleda. Oletegi ju saanud teada olulisi asju, mis poissi seni häirinud on. Jätkake neil teemadel ja kuulake teda aktiivselt ja aktsepteerivalt, st sõnastage ümber need mured ja raskused, mida poeg väljendab ning vältige räägitule ja poisile endale hinnangute andmist. Ei aitaks ju teda teadmine, et ta on allaandja tüüp. Samuti ei pruugi tema enesetunnet tõsta teie ka kõige paremate kavatsustega antud õpetussõnad, kuidas ta peaks vastu pidama ja igas trennis on ju raskusi. Seda olete juba rääkinud ja nüüd oleks pigem oluline leida temas endas üles motivatsioon ja ka vastutus ning toetada tema enesekindlust ja usku. Ilma selleta ei hakkaks ta ilmselt niikuinii käima, pigem jätkab kõrvale hiilimist.
Kui nüüd tõesti selgub, et korvpalli trenni ta minna ei taha, ja vastutahtmist käimisest ei tuleks ka ju mingeid tulemusi, siis võtke aeg maha ja mõelge koos, mis teda veel huvitaks. Tutvuge koos trennis toimuvaga ja treeneriga. Ma usun, et heaks enesetundeks on väga oluline ka hea kontakt treeneriga ning head suhted ka trennikaaslasatega. Sageli on see isegi määrav, kuidas laps end trennis või huviringis tunneb ja kuidas talle valitud ala meeldib.
Niisiis, teie ühine soov on, et poiss leiaks ala, mis tal silmad särama lööks ja et ta ootaks järgmist korda, millal saaks minna, tunneks edusamme, kogeks ka põnevust, siis on ta valmis ka pingutama ja asi toimibki. Võimalik, et talle sobib mõni individuaalne spordiala paremini või siis hoopis mõni teine huviring. Praegu on ju palju veel ju avastamata ja kõik veel ees. Arutlege ka mõnd poissi hästi tundva õpetaja või treeneriga, kes on teda näinud teises olukorras kui kodus ning võimalik, et saate infot, mis aitab poisile sobiva ala leida, arvestades tema tugevaid külgi ja individuaalset eripära.
