Tere
Alustasime harjutamis kuu tagasi. Esimene päev olime koos rühmas ja mängisime seal paar tundi, lapsele meeldis . Teisel päeval viisin lapse sinna ja kasvataja soovitusel läksin tunnikeseks ära. Kuigi ise arvasin et vara veel teda sinna jätta, kuna pole väga kiire kohaneja. Tagasi tulles oli laps täielikus hüsteerias ja röökis. Edasi pidin jätma ta igapäev 30-60 min hommikul aga maximum 30 min sai olla kui kasvataja helistas ja palus järgi tulla kuna väga nutab. Edasi tegime 30 min kaupa, ei midagi ikka nuttis. Siis arvasin et äkki ikka käin temaga mõnda aega koos, et saab harjuda uue keskkonna ja inimestega. Käisime siis nädala koos, kõik oli korras, viimased päevad istusin riietusruumis et laps harjuks et ma pole silma all. Käis küll mitmeid kordi vaatamas kas olen alles aga läks tagsi ja mängis ilusti. Väga suur hirm et emme kaob ära! Järgmisel nädalal siis jätsin sinna üksi, ütlesin et lähen käin poes ja tulen talle järgi ! Ühesünaga jäi nuttes maha! Nii me siis käisime 30 min kaupa. Kasvataja sõnul tahab aind kasvataja sülle ja tahab aknal käia. kui kasvataja korraks silmapiirilt kaob on kisa lahti. Nädal tagasi läks nagu asi natuke paremaks, jäi küll nuttes maha, käis aknal ja istus ka süles kuid oli ka mänginud ja ei nutnud kogueg. Juba hingasin kergemalt et õnneks hakkab harjuma tasapisi kuid nüüd eelmisest nädalast täielik tagasilangus. Ainult röögib ja küsib emme tuleb emme tuleb! Kasvataja midagi teha ei oska , ütleb et ei rahune millegi peale! Mina ei oska ka enam midagi teha, olen väga mures kuidas see mõjub mu lapse psüühikale. Kas asi on selles et väga minus kinni või milleski muus! Kas peaksin jätkama harjutamist või jätma ta koju, kuigi endal oleks vaja tööle minna! Või peaksin pöörduma mõne spetsialisti poole! Endal on mõistus tõesti otsas ja ma ei oska oma last enam kuidagi aidata.
Laps on muidu titest saadik olnud hella ja õrna hingega ja raskesti kohanenud. Ta on sündinud 27 rasedus nädalal sügavalt enneaegsena. Enamus aega ikka oleme olnud koguaeg koos, 2 aasta jooksul on minust eemal olnud 2 ööd. Enne lasteaeda leppis ilusti vanavanematega ja tädiga kelle juures tihti käis mängimas. Polnud kunagi probleemi et ei saaks teda sinna jätta, polnud emmest sooja ega külma. Muidugi võõraid pole ta väga endale ligi lasknud, tahab ikka harjumist kui võõraga kohaneb. Väga palju pole ta ka kokku puutunud omavanuste lastega, ainult mänguväljakul. Õe lapsed kellega ta tihti mängib on juba 8 ja 10 aastased. Muidu on laps olnud rõõmsameelne. Aga nüüd alates lasteaiaga harjutamist on kodus viril ja jonnaks. Öösiti ärkab ja nutab. Ei lase mind hetkekski silmist, ei saa nt poodi minna ja teda issiga koju jätta sest ei jää issiga enam. Muidu oli alati issiga ja sain ilusti oma käigud tehtud! Tundub et lapsel on väga suur hirm et ma ei tule tagasi. Palun nõuandeid mida ma võiksin või peaksin tegema!
Nagu isegi tõdete, on teie laps tundlik ja kohaneb uute olukordade/inimestega raskelt. Kuna tegu enneaegse lapsega, siis ongi ta õrnem, ning ta areng võib kulgeda aeglasemalt. Võimalik, et kohanemine sellise üüratu muutusega, nagu seda lasteaeda minek on, on tõepoolest tänasel päeval teie kaheaastasele lapsele liiga suureks väljakutseks.
Kaheaastase lapse põhivajadus on omada lähedasi ja turvalisi suhteid oma ema ja ka isaga, kes kinnitavad lapse põhiturvalisust, mis tuleneb teadmisest, et ta leiab emotsionaalset toetust kohe, kui selleks tekib vajadus. Selles vanuses ei vaja lapsed sotsialiseerimist, ega suurt arendamist- piisab turvalises keskkonnas maailma avastamisest (ennekõike kodus ja veel aasta-paar/ideaal/).
Kui mõelda teie lapse vanusele, siis ta on väga olulises mina-arengu etapis. Kujunemas on arusaam endast, kui eraldiseisvast indiviidist, võimalusel proovitakse katsetatada ka oma mõjukust. Sellel ajal saab vanem lapse iseseisvuse arengut toetada teda julgustades ja innustades uusi asju proovime, asju ise tegema, tegevusi ka lõpule viima,- pakkudes omapoolset abi siis, kui on näha, et lapsel tegevus tõesti ka pärast korduvat katsetamist ei õnnestu /ja mitte varem!/.
Teiseks on selles vanuses lapse põhivajaduseks tõusnud turvalisusvajadus. Ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
Teie tundlikule lapsele on viimase kuu jooksul kogetu olnud tõseks katsumuseks, ta on tugevas stressis. Kõike on olnud väga palju- uus koht, uued täiskasvanud, lapsed, kära, hülgamiskartus... On täiesti mõistetav, miks teie laps on hakanud palju nutma, klammerdub teie külge ning läheb kergesti endast välja- tema arenev -kujunev närvisüsteem lihtsalt ei jõua kõiki muljeid/kogetut analüüsida, ta lihtsalt ei tule sellega toime.
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist.
Võite oma lapse parima eksperdi- emana, mõelda, mis võiks lapse jaoks olla parim. Kui te ei pea veel kohe tööle minema, oleks muidugi lapse seisukohalt vaadates parim lahendus, kui ootaksite lasteaiaga veel aasta. Ehk on võimalik koht säilitada.
Kui mitte, on mõistlik jätkata harjutusaega - alustuseks pidage ehk väike paus aias käimises ning siis harjutage kas paari tunni kaupa koos lapsega, poolikute päevadena või mingil teisel moel. Oluline on, et ise oleksite kindel ette võetud ürituses ning positiivselt häälestatud nii lasteaias käimise kui kasvatajate osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
