Vaatan ja loen et paljud on mures kiindumissuhte ema ja lapse vahel. Mina olen ka oma 1,5 aastase lapsega 24/7 kodus, peaaegu kahekesi. Isa läheb hommikul vara tööle ja tuleb hilja õhtul. Nädalavahetustel saame kolmekesi koos olla. LAps on aktiivne, rõõmsameelne. Võõraid inimesi võõrastab. Vanaema ja tädiga lepib kõige paremini. Kui vanaema või tädi külas on siis nendega laps alati tahab koos olla. sel hetkel saan natukene ise puhata. Päris magama minna ei saa, sest laps hakkab otsima ja pean alati juures olema, kui ta kellegagi mängib. Isegi mänguväljakul pean alati kõrval olema. Kui nii öelda perega poodi minna, ja emme kogematta riiulite vahele ära kaob on juba kaugelt kuulda kuidas laps hõikab emme, emme. Kauaks ajaks lapse juurest ära pole pidanufd minema, seega ei tea kuidas ta püsiks kui mind pole. Korraks õueskäimise puhul ta küll ei nuta kui ma toast ära läen. 5 minutit ära olla , selle puhul vist ei saa kiindumussuhet testida Me oleme väga liikuvad inimesed. Oleme palju õues, mängime teiste lastega, käime mängutubades lastehommikutel. Loodan et minu ja lapse kiindumissuhe on korras.
Tegelik põhjus, miks kirjutan on see, et laps jonnib ainult minuga. Karjub kui midagi ei saa, või ei tohi teha. Lööb ja hammustab ainult mind. Üksi ma poes või kuskil mujal eriti ei tahagi enam käia. Asi polegi tahtmises, lihtsalt ei saa. Laps jalutuskärus ei püsi, tahab salt välja. Toon näite siis poes käimisest. Laps karjub vankris. võtan lapse sülle. üheskäes laps, teises vanker koos toidukorviga. Siis hakkab laps süles nutma ja karjuma, panen korraks maha ja siis pistab joksu. jätan käru ja korvi ja jooksen lapsele järgi. Saaan siis kiiresti paar asja võtta ja siis maksma minna. Järjekorrad on meeletud ja laps ei püsi. Pärast olen nii väsinud sellest poes käimisest. Riidepoodidest olen nimelt kõrvale hoidnud. Proovida riideid ei saa. Polegi oluline see poes käime, vaid see, et mida teha või kuidas edasi käituda jonniga, hammustamise ja löömisega. Laps ei kuula ka minu kui ema sõna. Kui mina ütlen, et ei tohi siis, naeratab ja teeb ikka. Kui isa ütleb, et ei tohi siis isa kuulatakse. ei teegi mida tahtis ja jookseb emme juurde. Kuidas ennast lapsele kuuldavaks teha.
Teil on õnnestunud pakkuda lapsele just seda, mida ta oma vanuses vajab – emaga koosolemist ja kindlustunnet, et ta ei kao ootamatult ega kauaks ära. Kui laps lepib lisaks teile veel vaid vanaema ja tädiga ja sedagi vaid lühiajaliselt, siis see on väga eakohane. Samuti on lapse kirjeldatud käitumine poes täiesti loomulik. Seal on palju võõraid asju ja inimesi ning kõik see lisab ärevust ja hirme, teeb rahutuks. Ongi hea, kui saate nii korraldada, et teete vaid hädavajalikud ostud – nii säästate ennast ja last pingetest ja kaasnevatest pahandustest. Ta ju ei taha olla paha laps, ta lihtsalt ei tule toime liialt paljude stiimulitega. Ta on ju väga uudishimulik, kuid poes on liialt palju asju, mis tekitavad temas ka ebakindlust, lisaks veel hirm teid kaotada.
Ka teie mure, et laps jonnib, kui ta midagi ei saa või ei tohi, on vägagi omane teisel eluaastal. Ta on juba hoopis rohkem teadlik oma minast ning peab saama seda ka väljendada. Hammustamine on sageli lapse viis väljendada kuhjunud pingeid, kogetud valu või pettumusi. Üldine soovitus oleks, et vanemad saavad aidata last nii, et väldivad ise igasuguseid agressiivseid viise lapse kohtlemisel, riidelmisi, samuti karistamisi. Kui on vaja last keelata või piirata, siis ikka konkreetselt, selgelt, kindlalt ja rahumeelselt ning mina-keeles ning lapse protesti ja jonni korral kuulata teda aktiivselt (vt. KKK Suhtlemisoskused). Kui laps hammustab või lööb, siis peatage ta, kuid kindlasti viisil, mis talle endale haiget ei tee ega mõju halvustavalt. Lapsed peavad saama turvaliselt protestida ja oma pingeid väljendada ning tunda, et emotsioonid ei ole ohtlikud ja vanemad hoolivad ja on nende jaoks ikka olemas kui nad vajavad.
Võtke lapse hammustamist kui märki, et tal on parasjagu kuhjunud pingeid ja emotsionaalset valu ning aidake tal end maha laadida. See on nagu paluks tal teilt abi rahunemiseks. Nii võib ka keelud isa poolt olla talle pingeallikaks ja teie juurde tulek turvapaigaks, mida kindlustunde taastamiseks vajab.
Me oleme väga liikuvad inimesed. Oleme palju õues, mängime teiste lastega, käime mängutubades lastehommikutel. Loodan et minu ja lapse kiindumissuhe on korras.