Tere, minu 3,5 aastane tütar on olnud siiani suhteliselt hea magaja. Läinud heameelega magama ja senini ilma probleemideta. Kolm ööd tagasi ärkas laps öösel ja nuttis veidi, kui abikaasa kysis, et mis tal mureks, kas soovib pissile vôi juua, teatas laps, et tal on sipelgad voodis, kuna nutmine ägenes ja abikaasal tôesti oli eelnevalt töö tôttu magamata öid otsustas ta magama minna teise ruumi, mille peale tytar hysteeriliselt karjuma hakkas ja isale järgi jooksis, kuna meil on ka 1 aastane laps, keda abikaasa äratada ei soovinud vôttis ta tytre enda juurde ja nad magasid hommikuni teises toas. Teisel ööl kordus sama tsenaarium, laps ärkas, palus juua, käis pissil ja läks ilusti oma voodi - aga peale seda kui avastas, et isa oli tulnud koju, hakkas jälle sipelgate jutt, üritasime teda rahustada, et sipelgaid pole, siis järgnes et moskiitod on tal voodis ja palus isa, et kohe on vaja teise ruumi magama minna. Isa ytles ei, et magame edasi ja üritas last rahustada, siis hakkas laps karjuma, et emme emme palun aita, tahan musi, tahan kalli, viienda kalli ja musi pealt ma ütlesin et see on viimane, et nüüd tuleb magada ja on öö. Kuna laps ei rahunenud ja igakord tekkis uus nôudmine, siis isa ütles lapsele, et aitab nüüd - lähed magad siis üksinda teises toas, peale seda kui abikaasa tegi mis ta ütles, lakkas karjumine ja hüsteeritsemine ja laps palus ilusti, et kallis issi, ma tahan ikka oma voodis magada. Panime ta siis oma voodi magama tagasi, laps magas kuni hommikuni probleemideta. Täna õhtul järgnes meeletu kisamine ja protest, et magama ei taha ja ei lähe, et sipelgad on voodis, kui näitasin et ei ole, soovis ta hoopis süüa ja jälle muside ja kallide nõudmine hüsteerilise nutu saatel...mis minu tütrega ometi on? Mida ma olen teinud valesti? Millest selline muutus on ometi tingitud?
Abikaasaga meil suhted väga head ja probleeme ei ole. Küll oli meie juures abikaasa tytar esimesest abielust seitsme aastane, kelle samuti suured probleemid magama jäämisega, ta käib öösel meil mitu mitu korda koputamas ukse peale ja ütleb et ei saa magada ja et ta ei taha magada jne. Samuti eelneb reeglina enne magama minekut nutmine ja et ei taha magada ja ei saa magada. Kas see on äkki õpitud käitumine vôi on mu lapsel hirmud vôi saab ta liiga vähe tähelepanu? Oma väikesesse ôesse ta väga hästi ei suhtu, igapäevane asjade käest rebimine on meil tavalime ja väga kergelt ta seda võtnud pole.
Olete mures tütre magamise pärast. Mõlemad kirjas nimetatud mured: soovimatus uinuda ja hirmud on eakohased. Kui laps on seni olnud hea magaja, siis võib mõelda nii selle peale, millised muutused on toimunud lapse ümber kui ka sellele, millised võimalikud arengulised mõjutajad võivad olla seoses sellega, et lapse närvisüsteemis ja kehas tervikuna toimuvad muutused. 3-4 aastase lapse taju, tähelepanu, mälu ja kõne on kiiresti arenemas.
Kui abikaasa tütrel on raskusi magama jäämisega, ja teie laps on kuulnud-näinud tema käitumist, siis osati võib tõesti olla tegu matkimisega. Mis puudutab hirme, siis neid, ükskõik millised need ka ei oleks (sipelgad, moskiitod, koletised, tulnukad, kollid jmt) - kõiki hirme tuleb aktsepteerida. Lapse hirmu tühistamine jätab lapse halba olukorda: ta tunneb, et teda ei mõisteta ja hirm on ikka alles. Nii et parem on olukorda uurida ning koos midagi välja mõelda. Kollide vastu saab patjadest müüri teha, kaisutiiger kaitseb koletise eest, sipelgatele võib voodi ette lõksu panna, on see siis vana kingakarp või miski muu. Loovad lahendused meeldivad lastele, las laps pakub ise välja, mis tema arvates aitab, ärge teie selles kahelge. Väikelapse mõtlemine on paljuski müstiline ja irratsionaalne, see aitab hirme toita, aga samas leida ka vahvaid lahendusi olukorrale.
Kõige olulisem neis olukordades on aga teie ja lapse isa rahulikkus, kannatlikkus ja otsustavus. Kui laps on ärev, kartlik, segaduses, samas väsinud - sest on ju uneaeg, siis ei maksa lapse rohkeid soove (pissile, juua, musi, veel üht musi jne) sõna-sõnalt võtta. Teie ju vanematena teate: ainuke asi, mida laps sel hetkel vajab, on uni. Kui kõik tavalised une-eelsed rutiinid on tehtud ja lapsel on veel soove, siis võib lihtsalt istuda lapse juures, kinnitada, et kõik on hästi ja rahustada teda ning mitte enam rääkida, uni ju ehmatab jutu peale ära ja ei saa siis tulla! Vajalik on vanema enda rahulikkus ja ärevusevaba olek. Laps tunnetab vanema ärevust ja pahameelt (miks ta juba magama ei jää!), see ei soodusta uinumist.
Samas peaks mõistagi ka päeval tegema kõik, et laps saaks kätte selle, mis talle arenguliselt vajalik on, sest ka see võib olla õhtuse ärevuse tekitaja, kui päevas pole olnud kõike seda, mida laps väga vajab: et tema tähtsad inimesed (isa-ema) on olnud piisavalt saadaval, et ta on saanud tagasisidet ja tähelepanu oma tegevustele (eriti vajalik lapse positiivse minapildi arenguks on positiivne tagasiside), et ta on saanud ka privaatset tähelepanu ja koostegemisi, et ta on saanud tunda, et ta on väärtuslik ja usaldusväärne.
Seda saate ajas jälgida-katsetada, kas probleemilahenduse poole viib suurem tähelepanu lapsele, hirmude aktsepteerimine ja teie kindel rahulikkus päevarutiinide loomisel ja hoidmisel. Võib ka olla, et vaja on kõiki neid. Harmoonilised suhted abikaasade vahel on lastele ikka rahustavad, aidates probleemilahendusele kaasa, nii et kui see eeldus on teil olemas, peaksid asjad lahenema.
