Tere, probleemiks on see, et poeg kardab esineda või olla tähelepanu keskpunktis. Ta on 5-aastane, käinud 3 a lasteaias, kuid kordagi ei ole ühelgi peol kaasa laulnud, (2 tantsu on kõigi pidude peale kokku kaasa tantsinud, nii et ei saa öelda, et ta ei ole üldse esinenud) ning keeldub ka koos teisete lastega laval olema (istub kogu peo meie süles) ning viimasel kevadpeol ei julgenud enam saaligi tulla.
Ka muidu pelgab tähelepanu- viimasel kahel sünnipäeval on olnud sünnipäevahommikul laual tort küünaldega. Kui saabub hetk, et laps võiks küünlad ära puhuda ja teeks sünnipäevapilti, siis on näha, et lapsel on paaniline hirm (poeb laua alla või läheb nuttes teise tuppa ja keeldub rääkimast ja tortigi söömast). Nii, et ta kardab esinemist nii võõraste kui ka oma ema-isa ees.
Samal põhjusel jäi pooleli ka jalgpallitrenn. Kodus olles laps ise väga tahtis minna trenni, aga kogu elevus ja põnevus sai otsa, kui pidi koos teiste lastega platsile minema ning kui treener veel midagi ütles, siis peitis näo kätesse ja oligi trenn läbi. Läbi hooaja proovisime nii 6-8 korda minna trenni, aga iga järgneva korraga läks hirm aina suuremaks, mitte väiksemaks. (lapse enda sõnul kardab ta selle pärast, et ei oska)
Ma olen ise ka arglik ja mõelnud, et kui võtta seda käitumist normaalsena ja ise rahulikuks jääda, siis ehk laps kasvab himust välja. Aga nüüd lugesin 3-6 a lapse arengust, et selles eas lapsele peaks just meeldima esineda ja lasteaiakasvataja on ka teinud 2 korda märkuse, et tema arvates tekib lapsel koolis probleeme kui ta üldse esineda ei julge, siis olen jälle dilemma ees, et kas peaks pöörduma laste psühholoogile abi saamiseks või ikka ise edasi pusima. Gordoni perekoolis oleme käinud (abikaasaga mõlemad) ja üritan last kuulata, mitte hinnangut anda ning peegeldada. Ei sa öelda, et see hästi välja tuleks, aga ikka üritan. Tunne on, et lahendus on milleski, mida ma ise ei näe.
Kindlasti on lapsele toetav ja julgustav, kui kasutate kuulamist-peegeldamast, väldite hinnanute andmist jne. Arglikumad lapsed, kelle sotsiaalsus ei ole kõrge, vajavadki delikaatset kohtlemist, survestada ei tohiks.
Kahjuks on meie ajastu mõju selline, et need lapsed, kes julgelt (ehk isegi agressiivselt)seisavad enda eest ja on tüübilt pigem sotsiaalsed, saavad rohkesti positiivset tagasisidet, samal ajal kui need lapsed, kes on vaiksemad ja tihti ka empaatilisemad, saavad tagasisideks pigem negatiivse: ta on liiga vaikne, liiga arglik, ta ei oska enda eest seista jne. Koht päikese all on siiski mõlemal, iga lapse eripäraga tuleb kindlasti arvestada, ja nii sotsiaalset kui ka vähemsotsiaalset last tuleb suunata käituma sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil.
Sotsiaalsust ja sotsiaalseid oskusi ei tohi segamini ajada (vahel seda juhtub), esimene on temperamendijoon, teine oskus. Sotsiaalsele tüübile on tähtis suhelda ja olla suhetes, luua suhteid; vähemsotsiaalne tüüp vajab vähem suhteid ja teisi inimesi enda ümber. Kuid see ei ütle midagi suhtlemisoskuste kohta: nt tüübilt sotsiaalne laps võib "julgelt" teistest "üle sõita", tüübilt vähemsotsiaalne laps võib olla heade sotsiaalsete oskustega, tundlik teiste vajaduste vastu.
Kirjutate, et olete ka ise pigem arglik, sellelgi on oma mõju lapsele. Olen väga tõus teie mõttega võtta lapse käitumist normaalsena ja rahulikult. Lapse arengu üldjooned on nagu ikka teadus, need on üldistavad ja ei räägi midagi konkreetse lapse kohta. Kõik 3-6 a lapsed ei ole kindlasti esinemishundid, lapsed on erinevad. Lapsel tekib kindlasti koolis probleeme, kui tema eripärast teha puudus - nii et seda ei tohiks. Laps peaks saama tunda, et ta on sellisena, nagu ta on, täiesti tore ja igati vahva laps. Kuid loomulikult saab teda veidi julgemaks suunata, pakkudes talle valikuid. Arglikum laps läheb reeglina täitsa lukku, kui teda survestada.
Valikuid on hea pakkuda stiilis, kus lapsel pole valida, kas näiteks laulda teistega koos või mitte, vaid hoopis: kas sa tahad laulu ajal seista Johannese või Maria kõrval? Nii juhite teie täiskasvanuna sisu, laps aga protsessi. Mitte kas sa tahad minna teistega mängima või ei, vaid kas sa soovid mängida legodega nagu Mart või ehitada hoopis parkimismaja koos Oskariga.
Oluline on ka kuulata, mis on lapse "ei taha" ja hirmu taga. Kui hirmud on välja toodud, saab koos mõelda lahendusi, mis lapsele sobivad. Kui lapsel on olemas vanemad, kes tema eripära mõistavad ja teda tasapisi tema eripäraga kaasneda võivatest takistustest läbi aitavad, peaks asjad ilusti minema. Ja teie enda suurem julgus ka - eks laps märkab ka seda, kuidas teie oma kartustega toime tulete!
