Olen mures oma käitumise pärast. Mul on 1,5 aaastane laps. VAhel kui laps jonnib, siis ei oska ma enam midagi teha. Päeval magada ei taha, kuigi on näha, et on unine. Lihtsalt jonnib ja jonnib. VAhel läheb silmeest mustaks ja teen oma lapsele haiget mitte küll kõvasti. VAhel näpistan jala pealt, võtan käest tugevamini kinni, pepu peale annan vahel õrnalt laksu. Endal on pärast nii halb selle pärast et oma pisikesele liiga teen.. KArdan, et minu ja lapsevaheline suhe muutub nii nõrgemaks, või et laps ei armasta mind enam, kuna teen talle liiga. Pärast jonnihoogu aga naerame ja mängime lõbusasti jälle. Tekib tunne, et lihtsalt ei oska mitte midagi enam teha. Armastan oma last ülekõige aga kardan et selline vahel selline liigategemine teeb talle halba. mõtlen alati, et kuidas selline minu käitumine mõjutab teda tulevikus ..
Muretsete õige asja pärast. Tõepoolest - sellise käitumise puhul, nagu te kirjeldate, saab teie ja lapse suhe tõesti kannatada. Kardate, et laps ei armasta teid enam, kui te sel moel jätkate. Siin on asjad veidi teisiti: sel viisil koheldud laps ei lõpeta ema armastamist - ta lõpetab iseenda armastamise, ja see on halva mõjuga kaasaanne kogu eluks.
Laps ei tea, et ta on väga väärtuslik. Oma väärtuslikkuse üle otsustab ta selle järgi, kuidas käituvad inimesed tema ümber. Kui laps tunnetab enda ümber hoolivust, mõistmist, kannatlikkust, siis tekib tal tunne, et ta on väärtuslik, et inimesed tema ümber on usaldusväärsed ja maailm tore paik. Kui me last karistame, talle haiget teeme, tekib ta vastupidine arusaam: ta ei tunne end väärtuslikuna ja ta ei õpi usaldama teisi. Kuidas usaldadagi, kui kõige lähedasem inimene ühel hetkel kallistab, teisel laksu annab! Laps ju ei tee meelega neid asju, mille peale täiskasvanud tavaliselt pahandavad. Laps on lihtsalt laps, ja tal on õigus eakohasele käitumisele, seda tuleb mõista. Teie laps on 1,5. Tal on poolteist aastat elukogemust, tal on pooleteise aastase inimese aju - rohkem ei ole. Sellega tuleb arvestada.
Väikelapse jonn on loomulik. Tema jonnil on alati sõnum, mida laps ise ei mõista (ta lihtsalt käitub), kuid teil emana on vaja sellest aru saada. Kõige enam räägib lapse jonn/nutt sellest, et ta ei tule oma tunnetega toime ja vajab selles emme/issi abi. Väike laps suudab rahuneda ainult rahuliku täiskasvanu kõrval. Tunded vajavad peegeldust ja mõistmist, õnnetu-olek lohutust. Väikelapse piiritlemine käib eelkõige keskkonna kohandamise kaudu. Looge selline ümbrus lapsele, et tal oleks seal turvaline ja huvitav toimetada. Selle asemel, et öelda ei tohi ja ära tee, saab näidata, kuidas tohib.
Soovitan teil lugeda raamatut "Minu mõistus on otsas", selles on rohkesti häid ja lihtsalt rakendatavaid soovitusi väikelapse kasvatamiseks sel moel, et lapse enesehinnang ja usaldus maailma vastu kannatada ei saaks.
Peaksite ehk ka mõtlema, kuidas saaksite ise olla rahulikum ja rõõmsam, kuidas saaksite oma isiklikku akut täita, sest see on oluline teie meeleolu ja reageerimisviisi mõjutaja. Väikelapse sakutamist-laksutamist loetakse ülereaktsiooniks - ükski laps ei vääri mitte üheski olukorras karistust, me peame suutma vaadata lapse selle teo alla, mis meid pahandas ja valima sellise reageerimisviisi, mis jätab meie suhted heaks ja usalduse alles.
Soovin teile edu ja jõudu uute toimetulekuviiside omandamisel.
