Meie 3.a. neiu kasutab nn. sarvilist "kulat". Kodus meil keegi ei vannu: ei isa, ei vend, vähemalt kodus mitte. Kõige suurem vanduja olen ehk mina ise (peale neiu): kui ikka midagi suurt ja rasket varba peale kukuks, siis ikka ühe sarvilise ütlen ära (kui poole sõna pealt muuta ei jõua), aga iga-päevane see nüüd kah ei ole. Korra nädalas või harvemgi, aga neiu ütleb mitu korda päevas ja väga õiges kontekstis. Algul ma tegin näo nagu ei kuuleks. Nüüd olen rääkinud, et see ei ole ilus ja, et kas ema-isa räägivad nii jne. Kumbgi lähenemine ei ole mõjunud.
Jah, lapsed on head matkijad, teevad ja ütlevad järgi nii seda, mida tahame, kui ka seda, mis pole meie poolt soovitud. Väikese lapse jaoks on see ju põnev, vahel ka lõbus mäng. Tore on jälgida, kuidas suured erinevate sõnade peale reageerivad.
Kuidas aga ikkagi mittekohaseid sõnu ära hoida? Kuulevad nad ümbritsevast maailmast, erinevatelt inimestelt ka tulevikus üsna mitmekesist sõnavara.
Kumbki variant pole seni aidanud - mittemärkamine ega rääkimine. Ja ometi tahan julgustada ikka samu asju proovima. Üks kord selgelt ja talle eakohases lihtsas keeles rääkida, milliste sõnade kasutamine teile ei meeldi ja kuidas see teile mõjub (pahandab, kurvastab vms), kui neid kuulete. Karistamine ja liigse tähelepanu pööramine ei pruugi anda soovitud tulemust. Igakord moraali lugemine pole ka mõistlik, parem üks kord ja põhjalikumalt. Proovida võiks ka kokkuleppe sõlmimist, et te kumbki ei kasuta ebasobivaid sõnu. Kui Teie jätkate, kasvõi vahetevahel vandesõnade kasutamist, siis ilmselt väikese neiu oleks segaduses ja soovitud tulemust ei järgne.
Järjekindlust ja head tahet teile mõlemile.
