Küsin nõu seoses oma 3,5 a tütre hommikuse halva tujuga. Ta magab enamasti meie voodis ja asub ärgates kohe valjul häälel ja vinguval toonil nõudma, et mina ka üles ärkaksin. Enamasti ta tahab, et ma võtaksin ta sülle ja viiksin vetsu. Vahel lisanduvad veel mingid muud nõudmised (nt viskab midagi maha ja nõuab, et ma selle üles võtaksin). Pea igal varahommikul leiab ta mu tegemistes või tegemata jätmistes midagi, mille pärast pahandada ja nutta. Püüan neil hetkedel peegeldada tema tundeid ja mitte minna endast välja. Mul on raske hakkama saada tema lõputute nõudmistega ja enamasti ma küll nõustun teda süles vetsu tassima ja muidu süles hoidma, aga ei võta asju üles ega täida kõiki teisi "lisanõudeid". Vahel ma ärritun, ütlen, et ma pean omaette rahunema ja kõnnin minema. See ei aita üldse, sest ta läheb mu lahkumisest täiesti endast välja ja kisab, kuni ma naasen (minuti pärast, sest mu kogemus ütleb, et kisa läheb aina hullemaks ja pärast on tal raske rahuneda). Kui ma ei hoia end vaos ja kasutan ärritunud hääletooni (mida juhtub võibolla keskmiselt paar korda nädalas), läheb ta samuti endast välja. Kui mina olen olemas, ei tunnista ta varahommikuti ühtegi teist täiskasvanut. Kui isa püüab teda rahustada või temaga ise hommikul tegeleda, hakkab ta kisama. Lapse isa reisib töö tõttu palju ja seega on ta harjunud sellega, et hommikuti tegeleb temaga ema. Kui mind ei ole kodus või ta ööbib kusagil mujal (nt vanaemade juures, isaga kahekesi kodus), siis sellist probleemi üldse pole. Ärkab hommikul ise üles ja on üldjuhul heas tujus. Samuti on kõik hästi siis, kui meil on mõni laps öökülas või me ise sõidame sõpradele külla ja ta saab kohe ärgates teiste lastega mängima hakata. Siis ei ole mind üldse vaja. Ma tahaksin jõuda selleni, et laps ärkaks iseseisvalt, käiks ise vetsus ja riietuks. Kui mina veel magan, siis mängiks natuke. Praegune äkiline ja negatiivne päeva algus kurnab mind.
On üsna loomulik tahta, et laps järjest enam iseseisvuks ja teenindaks end ise just niipalju kui ta juba oskab. Kuid sageli juhtub ka nii, et oskavad juba küll, aga ikka nõuavad, et emme või issi aitaks. Või siis mõni hetk hiljem protestivad ägedalt hoopis aitamise vastu ja tahavad jälle ise midagi teha. Eks see ole tuttav paljudele, et kord sobib üks asi ja siis jälle mitte ja nii võib olla ka, et kord tohib emme midagi aidata ja siis jälle ainult issi. Ja ega nad seda ju seletada ka ei oska, miks just nii ja millest selline muutlik meel.
Ka teil võib olla arusaamatust, kuidas siis teistes olukordades saab laps ise üles, vetsu ja riidesse. Nagu isegi arvate, pole asi sugugi selles, et ta ei saaks hakkama, pigem vajab ta midagi muud, et just teie tegeleksite temaga. Võimalik, et talle on oluline tunda oma mõju teie üle, kontrollida teid ja kogeda oma suutlikkust teid mõjutada. Mingil määral on see loomulik ja eakohane. Praegu on talle üks arenguliselt oluline ülesanne mõista, et vanemad ei ole kõikvõimsad ja ei käitu alati meelepäraselt, nad pole ideaalsed, ainult head, vaid ka vahel pahased, neil on omad tegemised ja vajadused jne. See on üks segadus tekitav aeg, sest tuleb leppida, et kõiki tahtmisi ei saa, palju on ka ettearvamatust ja kontrollimatust. Vahel on üsna ebaturvaline on olla ja siis lähevadki käiku nõudmiste esitamised, kontrollimised, klammerdumised jms.
Teie laps vajab ilmselt ikka ja jälle kinnitust, et teie teete seda, mida ta tahab. Ta ei suuda leppida, et teie ei pruugi olla vaid tema päralt, vähemalt hommikuti mitte. Praegu olekski hea, kui ta tuleks toime sellega, et teil on omad vajadused, te ei lepi kõigega ja see kõik on siiski piisavalt turvaline. See on igati hea, et lapses toimuvat peegeldate ja aitate tal oma tunnetega toime tulla. Saan aru nii, et vahel aga vajate rahunemiseks eemaldumist, mis ajab lapse endast välja. See võib olla olukord, mis hirmutab teda, on ebaturvaline ja pigem suurendab tema kontrollivajadus teie suhtes ja kõik kordub, vähemalt hommikuti. Usun, et lapse arengus on käes hetk, mil ta on valmis mõistma ka teie vajadusi, väsimust, nördimust, pahameelt jne. See võib olla praegu olulisem ja loomulik, kui ütle talle mina-sõnumina, et te ei taha vahel mõnd asja teha, sest olete tüdinud, väsinud jne. Või kui teid pahandab lapse käitumine, nt mõne asja loopimine.Olge ehe ja loomulik, näidake tundeid (kuid vältige hirmutamist, sh äraminemist).
Veel aitaks kaasa lapse iseseisvumisele ja teist eraldumisele, kui ta hakkaks magama vaid oma voodis. On aeg, et ta mõistaks, et emmel ja issil on oma voodi ja temal oma. Emmel ja issil on ka oma tähtsad koosolemised, kuhu temal pole asja. Teil on õigus öelda, mida õigeks peate ja seada piire. Niisiis, andke nendes olukordades, mida muuta tahate selgelt, konkreetselt ja sõbralikult teada, mida vajate, mida tahate, mida tunnete jne. See aitab lapsel turvaliselt mõista teiste piire ja tulla ka iseendaga paremini toime.
