Ei oska kuidagi oma just 2-aastaseks saanud lapse jonni ja protestimisega hakkama saada. Enam-vähem iga asja peale vastab: “Ei taha”. Eriti raske on just õhtuti ja öösel. Ühel päeval keeldus joogist, nii kui pakkusin, vastas, et ei taha. Magama ei taha jääda, lõunaund enam ei maga peaagu üldse. Ise on väga väsinud, silmad vajuvad kinni, kuid ütleb, et tahab mängida, kööki, õue vms. Kõige hullem on siis, kui öösel ärkab ning nutma hakkab. Veel mõned kuud tagasi lubas ennast sülle võtta, pead silitades maha rahustada, kuid enam ei lase ennast sülle võtta, kui nutab. Tavaliselt olen tal lasknud nutta ja rahuliku tooniga temaga rääkinud, kuigi ta väga palju kõnest ju aru ei saa. Samas tema öine röökimine võib kesta isegi tunni, enne kui ära väsib. Kas peaksin lapsele järele andma, kui nõuab öösel, et tahab pliiatsit ehk siis joonistada või mitte mingeid mänge ega joonistamist öösel? Lisan veel, et 1-aastaseks saamisest kuni umbes 2-aastaseks saades oli meil väga kindel päevaplaan, laps magas 2-3 tundi lõunaund, regulaarsed söögiajad jne.
Jonn ja protesteerimine avaldub:
Õues eest ära jooksmine.
Ei lase riidesse panna, katsub ära võtta, kui hakkan riide panema.
Söögist keeldumine.
Mähkmete vahetamisel röögib peaagu alati ning peksab mind.
Hetkel on lapse rahutuse peamiseks põhjuseks kindlasti purihammaste tulek. Ei teagi, kas peaksin talle vägisi valuvaigistavat rohtu andma või mitte? Valuvaigistit ja palaviku alandajat ju oleks vaja, kuid lapsele on neid võimatu sisse anda, korra proovisime, mees hoidis last süles ja mina andsin lusikaga. Ise mõtlen, et on see lapse suhtes julm, sest laps röökis ja protesteeris. Samas hammaste tulek tekitab valu ja see valuperiood võib kesta mitu kuud.
Olete viimasel ajal eriti palju lapse jonniga vaeva näinud. Üks seletus võib tõesti olla purihammaste tulek ning seetõttu ka öised ärkamised, isutus, lohutamatus, eriti kui valu ei leevene. Tundub nii, et tasuks konsulteerida arstiga, et välistada mured tervisega ja uurida, kuidas valu korral toimida ning kas on vajalik ka ravimeid anda.
Lisaks sellele on kindlasti 2-aastasele lapsele omane protestida, eest ära joosta, kord midagi tahta, siis jälle mitte tahta, kord nõuda, et teda aidataks, siis jälle ägedalt keelduda. See on aeg, kus ta ühest küljest ongi iseseisvam ja tahab tunnetada kontrolli ka teiste üle, samas on aga ka väga sõltuv ja abitu ning need vastuolud teevad teda ka vahel lausa vihaseks. Kõik see emotsioonide virr-varr on eakohane, mis väljendubki jonnimises. Soovitan lugeda just sel teemal raamatut: A.Solter „Nutt ja jonnihood“.
Mis puutub öisel ajal lapse nõudmisesse joonistada või mängida, siis ma ei arva, et see on hea mõte. Nii võib lapses tekkidagi seos, et mida rohkem nutab ja nõuab, siis saab kõik. Kuid samas ei ole hea lapse nutt või protesti ka eirata. Lohutage teda ikka, olge temaga, sõbralikult toonil rääkimine, silitamine jms on kõik kohased. Vähem kasu oleks pakkuda lohutuseks süüa, mängida ja muid nö hüvesid, asendustegevusi, eriti kui need korduvad ja lapsel tekib seeläbi seos – et neid asju saada, on vaja jonnida. Kindlasti pakkuge talle tähelepanu, joonistamist, süles olememist, koosmängimist ja kõike muud toredat päevasel ajal ja nö jonnivabal ajal. Seda selleks, et ei tekiks muret, et laps peab jonnima selleks, et saada kõike seda, mis on eakohaselt talle oluline ja kohane.
Kui laps saab kõik olulise kätte sobival viisil, tema olulised vajadused on rahuldatud, kui ta saab turvaliselt protestida (mis on ka tema arenguks vajalik), kui tal tervis on korras, hambad lõikunud, siis küllap muutub ta jälle rõõmsaks ja rahulikumaks.
